Eesti vajab joodikuid, padupatrioote ja poliitilist superstaari

RALF R. PARVE,      06. juuni 2007


Keskerakondlasest Harju maavanem Värner Lootsmann kehtestas oma krahvkonnas suvise alkoholimüügikeelu. Selle korraldusega piiras ta ajutiselt alkohoolsete jookide jaemüüki 31. maist kuni 3. septembrini kõikides Harjumaal asuvates püsi- ja rändkauplustes.
Postimees Online'is esitatud küsimusele "Kas toetate suvist alkoholimüügi keeldu?" vastanuist kiitis sellise ettevõtmise täielikult heaks 55% ja osaliselt heaks 11%. See-eest 33% aga ei tahtnud näha mingeid alkoostupiiranguid.

Padujoomine – see on tõeline demokraatia

Mõistagi on Harju maavanema ettevõtmine alkoholioste piirata riigivastane tegevus. Meenutagem veel kord, et alkoholiaktsiisist saadav raha läheb meil riigi kaitsevõime tugevdamiseks, kultuuri toetamiseks ning õpetajate palkadeks. Mida rohkem joome, seda suurem on meie demokraatia võit. Meenutagem, et sõna „demokraatia" pärineb vanadelt roomlastelt, kellel oli joomine auasjaks. Ilma paraja kärakata ei sündinud ühtki demokraatlikku otsust.
Nüüd aga tahetakse juba kell 8 õhtul kaheteistkümneks tunniks alkoholimüük Harjumaal seisata. Inimesed pahandavad, et töölt tulles jääb neil õlu ostmata. Ja hommikul tuleb tööle minna pead parandamata, õlts joomata. See on ju sulaselge diskrimineerimine, kui vaba inimene vabal maal ei saa iga kell vabalt kärakat panna!
Alkoholi abil tehakse suuri vägitükke ja suisa kangelastegusid. Toogem siinkohal näiteks Aleksandr Matrossovi surematu kangelasteo, mil ta purjuspäi libastus ja kukkus sakslaste dzoti ette, võimaldades saavutada maailmaajaloolise tähtsusega lahinguvõidu mingisuguse tundmatu küla esisel.
Praegustel kuulsusrikastel aegadel vajame sihukesi meha…

Joomarid ootavad rahvarinnet

Maavanem Lootsmanni vastu koondavad oma ridu õllepruulijad ja viinatootjad. Nüüd tuli välja, et ka kella 11-ni õhtul lahti olevad poed teenivad oma sissetulekud põhiliselt vaid alkoholimüügist.
Paljud autoriteedidki on välja astunud alkoholipiirangute vastu. Nagu näiteks Paldiski kauaaegne linnaülem Jaan Mölder, kelle vastu hakkasid eelmisel suvel huvi tundma kriminaalpolitsei tema kinnisvaratehingute pärast Paldiskis ja riigikontroll, kes leidis mitmeid muidki õigusrikkumisi.
Valjuhäälse protestiga esines ka Keskerakonnast välja astunud Andrus Jõffert, partei Kose juhatuse liige, kes on aktiivne poepidaja ning müüb suvisel ajal Kose lauluväljakul oma müügipunktides vägijooke.
Kõigi nende tublide meeste kaitseks astus välja regionaalminister Vallo Reimaa, kes peatas, esialgu nädalaks ajaks, maavanema otsuse.
Siit tulenebki päevakohane nõue: vajame viinatootjate, õllepruulide ja joodikute ühisrinnet, mis kaitseks kõiki maavanema poolt represseerituid! Tuleb luua alkohoolikute ning õlle- ja viinavalmistajate Rahvarinne.

Reformierakond valis superstaari

Nädalavahetusel pidas Reformierakond oma üldkogu. Valiti partei esimees, kelleks sai mõistagi ainukandidaat Andrus Ansip. Sellest ajakirjandus mingit numbrit ei teinud, et reformikatel oli üksainus esimehekandidaat nagu IRL-ilgi. Kuid milline kisa käis mõned aastad tagasi, kui Keskerakonnal kandideeris esimeheks vaid Edgar Savisaar. Siis oli see tohutu diktatuuriilming, nüüd aga, kus mängus Reformierakond, märgitseb üksikkandidaat mõistagi demokraatia pidupäeva. Sama värki nimetati veel 25 aastat tagasi sotsialistlikuks demokraatiaks.
Reformikate võimu- ja ametipostide isu on pööraselt tõusnud. Nii lubatakse 2009. aasta europarlamendi valimistel saada kolm kohta. Kas reformierakondlastel õnnestub korrata sotside Ilvese-trikki, pole eriti kindel. Ehk nagu laulusõnad ütlevad: "Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka."
Üksmeelselt raputasid reformikad oma üldkogul rusikaid Keskerakonna poole. Tugev konkurent tuleb ükskõik mis hinnaga purustada. Ja selleks kõlbavad kõik võtted. Nii teatati, et Tallinn on väärt paremat – ehk reformierakondlasi. Juba kerkib neil silme ette ülev pilt, kuidas keskerakondlased toovad reformikatele padja peal kätte linnavõtmed. Ja 2010. aastal embavad teineteist Tallinna päeval sõbralikult Lühikese jala väravate ees kaks reformierakondlast – peaminister ja linnapea. Ning Harju tänava alguses hukatakse parun Uexkülli kombel mõni keskerakondlik linnajuht. Timukarolli kõlbaks väga hästi Rein Lang. Siis saaksid reformistid lõpuks õnnelikult ohata: "Tuli pidu ka meie tänavale!"

Patrioodid või idioodid?

Vene äärmuspatriootidel on üpris hea huumorimeel. Ent pole sugugi võimatu, et nad on lihtsalt rumalad. Mul jäi internetis sobrades ette üks idanaabrite plakat, millel isake Stalin ja ähvardav loosung "Jõudsime Berliinini, jõuame ka New Yorgini". Kingsepp Vissarioni generalissimusest poja Jossifi abil unistatakse uuest võidukäigust Läände. Isakest Stalinit upitatakse praegu uuesti aupaistesse. Seda taotlust nägime eriti ilmekalt hiigelsuures Stalini munderdatud pildis, , mis pandi Moskvas Punasele väljakule püsti 9. mail.
Ent seal maal käib samasugune ajupesu nagu Eestiski. Äärmused ja võimulolijad ruulivad. Poleks ju mingi ime, kui näeksime meilgi plakatit, kus seisab näiteks Lenini näoga Johan Pitka admiralimundris ja sellel paljutõotav Vabadussõja aegu meenutav ning tulevikku suunatud tekst: "Jõudsime Pihkvasse, jõuame ka Moskvasse."
Eks äärmustele ongi omane ülistada minevikku ja püstitada kurje eesmärke tänapäevaks. Vahe on vaid selles, et ühed patriootidioodid innustavad vihkamist Lääne, teised Ida vastu. Jälle on kellelgi tarvis sõdida. Hea, kui need taotlused vaid verbaalsusega piirduksid. Ajalugu näitab, et ässitajad ja vastasseisude planeerijad pääsevad enamal juhul alati terve nahaga, raskeid kaotusi kannavad üksnes lihtsad inimesed.

FOTO:
MUSTASAJALISTE UNISTUS: Vene tavainimene aga ohkab: "Kui näruselt me veel siis elama hakkame, kui võidame ka selle sõja."
Foto: livejournal.com 9.05.2007 ja kavkazcenter.com 31.05.2007.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)