Ajakirjanike Liit ühendab loovaid lehetegijaid

URMI REINDE,      11. aprill 2007


„Hea, et me ära ei surnud ja rasked ajad üle elasime," nentis Ajakirjanike Liidu juhatuse esimees Marica Lillemets liidu kongressil aruandekõnet sisse juhatades. Eesti Ajakirjanike Liit (EAL) saab tänavu 88-aastaseks, olles üks vanemaid omataolisi loome- ja kutseorganisatsioone Euroopa Liidus.

Vaiksel neljapäeval pidas Ajakirjanike Liit hotelli Olümpia konverentsisaalis oma 20. kongressi. Registreerunud 129 delegaadist oli kohal 124 – see on praeguse vabariigi aja parim kvooruminäitaja. Seni on kiputud Ajakirjanike Liitu ikka mingiks nõukaaegseks organisatsiooniks pidama; seepärast oli nüüdne kõrgenenud huvi meeldiv üllatus ja tunnustus praeguse juhatuse aktiivsusele.

EAL ühendab 650 tegevajakirjanikku, kujundajat, vabakutselist, pressiesindajat (tavaliselt on siis tegemist endise loovajakirjanikuga), seeniorliikmeid. Lillemetsa sõnul on vahepealsetest süngetest aastatest ühisel nõul ja jõul üle saadud ning tõusnud on ühingu maine. Tahetakse teha ja toetada head ajakirjandust. EAL-iga on tänavugi ühinenud noori ajakirjanikke, vabakutselisi ja välismaal tegevaid liikmeid.

Lillemets oli mitu puhku päris (enese)kriitiline, nimetades põhjusi, miks üks või teine algatus või tegevus veel annab rahulolematuseks põhjust. Mart Ummelas, kes kongressi juhatas, ütles koguni, et „Marica oli ehk liigagi avameelne" – eriti liidu raha- ja varaseisudest ülevaadet andes.

Üks probleem, mille Lillemets esile tõi, oli see, et EAL-i liikmeskond on lõhenenud info kättesaadavuse pinnal. Kuigi sajad liikmed suhtlevad omavahel liidu kodulehe kaudu ja meilide abil, on siiski palju neid, peamiselt pensioneerunud ajakirjanikke, kellel ligipääs arvutile puudub. Kuid seda aktiivsemad ajakirjandusega kursisolijad nad on ja ka EAL-i tegevuses on seenioride sektsioon üks ettevõtlikumaid.

Aktiva poolele kuuluvaks märkis Lillemets mitut õnnestunud seminari, mis aruandeaastal peeti, samuti kolme pressipäeva maakondades. Sõnavõttude voorus kutsus pressipäevade peakorraldaja Ene Pajula ajakirjanikke oma igapäevatöös rohkem pöörama pilku suurtest linnadest maa poole. „Maa tühjeneb, noored lahkuvad, tagasi ei tule kedagi. Ja see protsess üha kiireneb," kurtis Pajula. Sellepärast ta pressipäevi nii hoolega korraldabki, et Eesti tõelistele probleemidele vähemalt tõsiseltvõetavate ajakirjanike huvi tõmmata.

Üks hea uudis oli EAL-il 2006. aastast veel oma rahvale teada anda – äsjalõpetanud valitsuse kultuuriminister Raivo Palmaru eraldas Ajakirjanike Liidule märkimisväärse summa tegevustoetust. Lillemets avaldas lootust, et uus kultuuriminister Laine Jänes samuti peab ajakirjandust sedavõrd oluliseks demokraatliku riigi osaks, et Palmaru algatatu traditsiooniks muuta.

„Ega siis vaibakudujate seltsid ja lilletikkijate ringid ajakirjanikest nii palju tähtsamad ole, et ainult nemad toetuse on ära teeninud," märkis Lillemets.

Olgu veel korratud vana tõde, et Eesti on liiga väike selleks, et riigile olulised organisatsioonid suudaksid end vaid liikmemaksudest ära elatada. Naabrite juures Soomes on ajakirjanike ühendus vägagi arvestatav organisatsioon, ja siin-seal maailmas on ajakirjanike liidud koguni nii tugevad, et ilma nende kinnituseta ei võeta palgalisena toimetusse tööle ühtki ajakirjanikku. Kuid neis riikides on rahvaarv ka palju suurem ning kontroll demokraatia toimimise üle kergem ja loomulikum kui meil, sest pinnas eriarvamuste tekkeks on laiem.

Kongress nimetas Eesti Ajakirjanike Liidu auliikmeks tuntud „keelekõrva" Mari Tarandi.

2007. aastaks on võetud plaani välja anda aasta ajakirjaniku auhind – 25 000 krooni puhtalt kätte.

Liidu juhatuse asendusliikmeteks valiti Hille Tänavsuu Postimehest ja Liina Kusma Vikerraadiost.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)