Tõekomisjon. Mõned mõtted riigi olukorrast

Paistab, et Edgargate on mõjunud Eesti protsesside katalüsaatorina, riigi allapoole liikuvat arengut kiirendanud. Ikka veel käimasolevas skandaalis on püsti kaks probleemi. Esiteks, küsimus sellest, kas Edgar Savisaar (või keegi teine) on küsinud (ja saanud) Vene riigilt erakonna jaoks raha. Ja teiseks: kuidas kogu seda skandaalikampaaniat hinnata. Mõlema ühisnimetajaks on usaldus.

Kas Koch ja Postimees mõtlesid oma anonüümallikad välja?

Kõigepealt esimesest probleemist - erakonnale raha küsimisest. Avalikus meedias avaldatud materjali põhjal ei ole ilmsiks tulnud mitte ühtegi tõsikindlat fakti, et ES (või keegi teine) on küsinud raha just erakonna jaoks. Tuuli Kochi loos, mis avaldati 16. detsembri Postimehes, ei ole ühtegi fakti ega ka kontrollitavat allikaviidet. Selles öeldakse, et Eesti presidendi, peaministri ja siseministri käes on kaitsepolitsei teabeettekanne, kuid mis ettekandega on tegu ja mida see täpsemalt sisaldab, leheloost ei selgunud. Loos kasutati anonüümallikaid, mida juba aastakümneid on peetud lubamatuks ja ajakirjanduse usaldusväärsust õõnestavaks. Anonüümallikatele viidates on ajakirjanikud korduvalt lugusid välja mõelnud, ning selliste allikate kasutamise tõttu oli Washington Post 1981. aastal sunnitud koguni tagastama Pulitzeri preemia, sest tema reporter Janet Cooke oli anonüümallikatele tuginedes valmis meisterdanud loo 8-aastasest heroiinisõltlasest, keda polnudki olemas.

Pole mingit kindlust, et Koch ja Postimees ei mõelnud oma anonüümallikaid välja. Osa Kochi loos esitatud niigi vähestest faktidest ei ole kapo hilisemas avalduses kinnitust leidnud. Põhiliselt koosneb Kochi lugu insinuatsioonidest ega vasta sellisena heale ajakirjandustavale.

Kapol ei ole fakte või ta ei esita neid

Ka kapo poolt 21. detsembril esitatud materjalist ei selgu ühtegi tõsikindlat ja vaieldamatut fakti, et ES on küsinud raha erakonna jaoks. Kapol ei paista olevat mitte ühtegi fakti, mis seda kinnitaks.

Küll aga selgus kapo 21. detsembri publikatsioonist, et salateenistust on kasutatud riigi suurima opositsioonierakonna liidri jälitamiseks ja seda on ühe maa parlamendi valimiste eel segatud poliitikasse. Sel taustal tuleb tõdeda, et andmeid selle kohta, nagu oleks ES küsinud raha erakonna jaoks, lihtsalt ei ole.

Skandaali anatoomia

See viib meid järgmise probleemi - skandaali anatoomia - juurde. See skandaal tuletab oma ülesehituselt ja kulgemiselt meelde mitmeid varasemaid lamente. Meenutagem 2006. aasta jaanuaris puhkenud nn Kadriorgiat, kus valeandmetele toetudes laimati enne valimisi president Arnold Rüütlit. Avaldatud valetõenditest (Mihkel Kärmas ja Rahvusringhääling - Toim.) lähtudes avaldasid 13 Eesti juhtivat ajakirjanikku koguni avaliku kirja, kus nad valele toetudes nõudsid, et Rüütel ei peaks enam presidendiks kandideerima.

Tookord asus skandaali menetlema politsei. Ja siis selgus karm tõde, et enamik sellest, mida inimestele oli esitatud, ei pidanud paika. Inimestele oli mitu kuud hommikust õhtuni jutustatud, kuidas lossis käinud rajud peod, milles korraga osales poolsada noort, lossis kasutati narkootikume, Riiginõukogu saalis joodi ja käidi laual, rüvetati lippu, loeti konfidentsiaalseid dokumente jne. Politsei uurimine näitas, et see ei olnud sugugi nii, et tegu oli ajakirjandusliku blufiga.

2007. aasta valimiste eel puhkes Sakala skandaal. Tänaseks teame, et taas valetati inimestel suud-silmad täis.

„Täiesti salajast" dokumenti saab lekitada ainult tipp-poliitik

Nüüd on järgmine analoogiline katse, kusjuures seekord on asjasse ilmselgelt segatud ka salapolitsei. Aga inimesed ei usu enam skandaali korraldajaid. Nad ei usu ei valitsuskoalitsiooni, salapolitseid ega valelikku meediat. Ja miks nad peaksidki uskuma, kui on ilmselge, et skandaal käivitati 16. detsembril 2010 täiesti salajase dokumendi lekitamisega meediasse. Seda sai teha ainult üks neljast tipp-poliitikust: kas president Toomas Hendrik Ilves, Riigikogu esinaine Ene Ergma, peaminister Andrus Ansip või siseminister Marko Pomerants. Muud võimalust ei ole.

Kaitsepolitsei teabeettekanne, millele Tuuli Koch 16. detsembri Postimehes viitab, kannab punast templit kirjega „Täiesti salajane" ja eksemplarinumbrit. Seda ei saanud lekitada ükski ametnik, sest neil ei ole juurdepääsu täiesti salajasele dokumendile. Riigisaladuse valdajateks on antud juhul neli eespoolnimetatud tipp-poliitikut ja ei keegi teine. Tõsiasi, et lugu ilmus Reformierakonna häälekandjaks kujunenud Postimehes, ei jäta väga palju arvamisruumi selle kohta, kes saladuse lekitas.

Skandaali käivitamine on kriminaalkuritegu

See, mida Savisaarele kampaania käigus inkrimineeritakse, ei ole kuritegu, vaid moraalinormi rikkumine. Kaitseminister Jaak Aaviksoo tunnistas 20. detsembril Aktuaalses Kaameras, et erakonna finantseerimine piiri tagant ei ole keelatud, ja lisas, et jutt on mitte kriminaalkuriteost, vaid eetiliste normide rikkumisest. See aga, millega skandaal käivitati, oli kriminaalkuritegu, mille eest igas normaalses riigis tipp-poliitik mitte ainult ei vabastata ametist, vaid võetakse vastutusele. Tegemist on raske kuriteoga, mis muu hulgas õõnestab Eesti usaldusväärsust meie partnerite silmis. Kui täiesti salajased dokumendid lekivad võimupüramiidi tipust, siis ei saa meie partnerid usaldada Eestile mitte ühtegi saladust.

Pärast seda, kui tegu oli tehtud, ehmatasid võimurid isegi ära ja hakkasid vett segama jutuga, et mingit dokumenti ei olegi või et jutu Venemaa rahast lekitasid meediasse keskerakondlased ise. Kuid valmis laulust ei saa enam ridu välja rebida. Igaüks võib 16. detsembri Postimehest järele vaadata, et jutt käib Eesti presidendi, peaministri ja siseministri käes olevast kaitsepolitsei teabeettekandest. Seetõttu on põhjust algatada kriminaalmenetlus seoses „täiesti salajase" tasemega riigisaladuse avalikuks tulekuga.

Opositsiooniliidrit saab jälitada ainult poliitiline politsei

Teiseks selgus, et salapolitsei on suurima opositsioonipartei liidrit jälitanud. See aga tähendab, et kaitsepolitsei on muutunud poliitiliseks politseiks ning Eesti ebademokraatlikuks riigiks, kus poliitilisi vastaseid jälitatakse ja kuulatakse pealt ilma kohtu loata, ilma mingi kuriteokahtluseta, ainult poliitilise tellimuse alusel. Kusjuures niiviisi kogutud „materjali" kasutatakse opositsioonipartei vastu vahetult enne valimisi.

Meedia kuritarvitamine

Kolmandaks on selge, et poliitilises võitluses on järjekordselt kuritarvitatud meediat. Viis, kuidas meedia, sealhulgas Rahvusringhääling, täitis oma kohuseid skandaali ajal, õõnestas järjekordselt ajakirjanduse usaldusväärsust. See näitas, et Eesti ajakirjanduses on jäänud püsima nõukogudeaegne mall, kus on ainult üks tõde, ja et Eesti meedia peab end endistviisi mitte teabe vahendajaks ja rahva teenriks, vaid kollektiivseks propagandistiks, agitaatoriks ja organisaatoriks. Kuid pärast Kadriorgiat või Sakala skandaali ei usu inimesed enam neid tõdesid.

Nii pole imestada, et vähem kui 24 tundi pärast kaitsepolitsei peadirektori käskkirja avalikustamist 20. detsembri hilisõhtul oli skandaal sisuliselt juba läbi. Selgus, et inimesed EI USALDA enam võimulolevat koalitsiooni ja samuti ka meediat. Nende abil ei ole enam võimalik midagi teha (see ei pruugi meediast veel välja paista, kuid sisuliselt on asi juba nii). Skandaali läbikukkumine näitas, et Eesti liigub oodatust kiiremini usalduskriisi ja võimuvaakumi suunas.

Eestlased ütlesid EI meediamanipulatsioonidele, ühele parteilisele ainutõele ja salateenistuse sekkumisele riigipoliitikasse. Inimesed on selle tagajärgi juba näinud ega soovi selle jätkumist tulevikus. Sisuliselt skandaal mitte ei nõrgendanud Keskerakonna ja Edgar Savisaare positsioone, vaid pigem tugevdas neid. Edgargate toimis katalüsaatorina, ja 21. detsembrist 2010 alates on tekkinud uus situatsioon, mille põhijooned on üsna selged: olemasoleva võimu ja kommunikatsioonisuhete võimalused on ammendumas ning küsimus on üha rohkem ainult selles, kuidas ja millega need asendada. Nüüd on juba täiesti kindel: järgmist nelja aastat olemasolevad võimu- ja sotsiaalsuhted enam vastu ei pea. Selles olukorras tähendaks praeguse kaksikliidu edu eelolevatel valimistel Eestile tõelist õnnetust.

Kujunenud olukorras soovin Keskerakonnale aktiivsust muutmaks skandaalis pakutud diskursust, näitamaks, et fakte ei ole; keskendumaks edaspidi skandaali algatajate süüdistamisele riigisaladuse lekitamise eest, salateenistuse sekkumise eest riigipoliitikasse ja meediamanipulatsioonide eest.

[esiletõste]  Järgmist nelja aastat olemasolevad võimu- ja sotsiaalsuhted enam vastu ei pea. Selles olukorras tähendaks praeguse kaksikliidu edu eelolevatel valimistel Eestile tõelist õnnetust.

[fototekst]  ÜKS TARK MEES: Eesti meediaväljaannete toimetused kurdavad, et järjest enam tuleb ette autorite äraütlemisi, kui neilt tellida lehtedesse kirjutisi, analüüse või esseesid. Inimesed kardavad - ilgeid kommentaare, ühiskondlikku mittemõistmist ja halvakspanu, halvemal juhul töökohast ilmajäämist või vähemalt karjääriredelil mittetõusmist. Seepärast leidis Kn toimetus tuntud ühiskonnateoreetiku pildi asemel tema kirikuskandaalianalüüsi juurde suvalise pildi ühest globaalsest professorist, keda eelnimetatud ohud loodetavasti ei ähvarda. Foto: internet

Jaga |