Nädala juubilar Voldemar Kuslap 70

HELDUR JÕGIOJA,      19. september 2007


Tere, sõber Volli!

Hakkad vägisi meheikka jõudma. Sel tähtsal teetähisel tahan Sinuga jagada mõtteid elurajast, kus oleme olnud teekaaslased.

Paljud ei tea, et Sa nägid ilmavalgust Venemaal – Gdovi ehk Oudova kandis ja saatus määras Sulle isata elu, aastail 1937–1938 eestlaste ja teiste vähemusrahvuste vastu suunatud genotsiidi tagajärjel.

Eestisse sattusid pooleldi orvuna ja alustasid kooliskäimist Elva lähedal Udernas, kuhu nüüdki tee tihti viib – ükski selle kooli kokkutulek pole Sinuta mõeldav.

Mäletan Sind ajast, mil olime ametivennad – Sina Tõrva ja mina Elva kultuurimajas. Kord esinesid Elvas koos Tõrva naisansambliga ja laulsid vist tänapäevani repertuaaris püsinud prantslase Cosma laulu "Sügislehed". Tookordne elamus on tänini meeles ja pilt meie esmakohtumisest silme ees. Teadsin, et Sinust saab kuulus laulja, kuid tõuke selleks andis hoopis legendaarne Kulli Mari, kes lausa sundis Sind muusikakooli minema.

Me puutusime palju kokku ja tegime hiljem ka koostööd – mul tuli Sind korduvalt klaveril saata, kontsertidel kaasalööjaiks tihtipeale Sulev Nõmmik ja Vello Viisimaa. Lugematu arv kordi oled olnud esinejaks turneedel koos "Suveniiri" lauljatega, viimati veel paari aasta eest Pärnu kontserdimajas. Oled kümmekond minu laulu linti laulnud; üks neist, tango "Ärklikambrike", rändas Soome ning on seal soomekeelseks saanud.

Kord aastaid tagasi olime esinemas Tallinna Lauluväljakul. Helistasid ja ütlesid: toidumürgitus murdis maha, jõud on otsas, ära seekord oota. Kontserdi alguseks olid aga kohal. "Nagu tsirkusehobune," seletasid asja tookord – jõud tuli tagasi täpselt selleks kellaajaks, mil oli vaja üles astuda. Laulsid oma osa kenasti ära, teenisid vägeva aplausi ja supersülemi lilli ning läksid, nagu hiljem selgus, koju edasi põdema – esinemine sai läbi ja tõbi tuli tagasi.

Rahvas armastas Sind. Armastab praegugi. Seda kuulen mina, sest Sulle ei tule tagasihoidlik eestlane niisugust asja ütlema.
Aga sel kõigel on oma eellugu.

Tartust Tallinna minnes oli Kuslapi Vollil vägev toetaja – Georg Ots. Ta tegi palju Su edu heaks. Kuigi inimene saavutab kõik ise – jumalast antud häälele lisandub tohutu töö –, on uustulnukale selline tugi hädavajalik. Lõpuks saigi Sinust teatud mõttes Georg Otsa mantlipärija – vähemasti nii arvas rahvas. Aga rahva hääl on ju jumala hääl…

Sul on vedanud – saatus on kinkinud hea, kannatliku ja suuremeelse naise, kes on aastate kaupa pidanud pikki õhtuid meest ikka ootama ja ootama. Selline on juba kord tippartisti elukaaslase saatus.

Ma ei unusta kunagi õhtut, mil läksin järjekordselt Tallinnas Sulle külla. Su koolidirektorist naiseisa oli tulnud bussiga Läti piirilt Mõnistest pealinna ning toonud karaskit ja maapiima. Sõime temaga seda iidset eestlaste toitu, ja siis tulid Sa koju ja ütlesid; "Kae, äi om karaskit toonu – ole sa süämest tänatu, hää ineme, õige maamehe süügi iist."

Mis seal imet – oled ju ikka lõunaeestlane ja oskad peale rääkimise kõnõlda kah.

Sul on tore pere – kaks kena last. Aga kõigele lisaks veel üks omadus, mis paljudel sellise suurusjärguga lavainimestel puudub: Sa pole muutunud, pole läinud uhkeks, Su terekäsi pole muutunud lühemaks – ikka ulatad selle pikalt vastu ja surud mehemoodi, nagu poole sajandi eest.

Oled ikka endine elurõõmus Volts, kel on alati mõni anekdoot varrukast võtta ja lõbus teatrilugu takkapihta.
Meil on au olla Sinu teekaaslased, ja seepärast soovin kõigi Su talendi austajate nimel: lase edasi, Volts, püsi sadulas, rõõmusta meid veel kaua oma võimsa hääle ja erakordse lavalise välimusega! Sest kellele on palju antud, see peab ka küllaga jagama. Sina oled seda armastusega teinud, teed veelgi.

Palju rõõmsaid päevi, häid sõpru, huvitavaid rolle, õnne ja armastust!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)