Südamelt ära

Elasin 40 aastat Koosal (Vara vald) 18-korterise elamu kahetoalises korteris. Paar aastat tagasi suri mu elukaaslane, kes oli omal ajal selle korteri erastanud; ühtlasi kasutati selleks ka minu tollaseid EVP-sid. Olin korterisse sisse kirjutatud, elasime vabaabielu. Mu elukaaslase surma järel nõudis vald minult korteri vabastamist, tuues ettekäändeks kortermaja ümberehitamise sotsiaalmajaks.

Minu tervis oli halb, pension väike, mingit abi vallalt ma kunagi ei saanud. Suutmata vastu seista vallavalitsuse survele, kirjutasin ennast sealsest korterist välja ja asusin elama teise valda, kus elamistingimused aga nigelad. Meenutan neid aegu, kui mind kui töötut sunniti valla poolt tasuta töötama kohaliku taluniku heaks. Kui kord soovisin vallast transporti, et sõita postkontorisse, ütles kohalik sotsiaaltöötaja, et ta ei viitsi seda teha. Loobusin igasuguse abi taotlemisest.

Praeguseks olen aru saanud, et valdades on sotsiaalabi andmine väga erinev, sest praegu, uues kohas elades, olen abi saanud. Leian, et kindlasti oleks vaja selles valdkonnas mõningast riiklikku reguleerimist, et vähendada valdades vohavat onupojapoliitikat.

Ma pole suutnud leppida endise korteri kaotusega. Oma nappidest vahenditest hoolimata käin kohtuteed, et õigust jalule seada ja korter tagasi saada. Õigus eluasemele on Eesti Vabariigi põhiseaduses kirja pandud. Seda arusaamatum on valla otsus mind sõna otseses mõttes puu alla saata. Ametnikele on otsustamiseks antud liiga suured õigused, tavakodanikel on raske nende vastu astuda. Paljud õiguseotsijad ongi sellistest kasutuna paistvatest ettevõtmistest loobunud.

HEINO MEIPALU, Veriora vald, Põlva maakond

Jaga |