Nädala juubilar Mihhail Sholohhov 100

Enn Eesmaa,      18. mai 2005


Nobeli kirjanduspreemia pälvinud suur sõnameister sündis 24. mail 1905. aastal Doni- äärses Vjoshinskaja kasakastaniitsas.
Teismelisena sõitis Mihhail Moskvasse, kus alustas kirjutamist. Sholohhovi esimesed avaldatud kirjatükid olid följetonid. Ootamatult loobus Sholohhov vene inimestele tavaliselt nii igatsusväärsest elust Moskvas ja pöördus oma kodukohta tagasi.
1926. aastal ilmunud "Doni jutud" andsid tunnistust, et vene kirjandusse oli ilmunud uus ja jõuline anne. Kuid see oli alles kahvatu eelmäng. Juba kaks aastat hiljem hämmastas Mihhail Sholohhov kogu maailma meisterliku romaanisarjaga "Vaikne Don", millest sai Venemaa kasakluse mälestuspiibel. Ühe kasakapere elusaatuste ja kannatuste kaudu suutis Sholohhov lugejateni tuua kogu selle rahvakillu rõõmud ja tragöödia 20. sajandi esimesel kahel kümnendil. Šolohhov sai oma romaaniseeria eest Stalini preemia.
Ometi leidus juba siis inimesi, kes kahtlesid, kas maailmatasemel teose autoriks võib ikka olla provintsistaniitsas sündinud ja elav Sholohhov. Pärast Shakespeare'i autorluse probleeme polnud maailmakirjandus samaväärset klaperjahti ning arvamuseavaldusi näinud aga kuulnud. Küll räägiti sellest, et Sholohhov oli omandanud ühe tundmatu geeniuse tekstid, teistel andmetel koguni vägisi. Kuid Mihhail Sholohhov kirjutas üha edasi.
Üldtuntuks sai "Ülesküntud uudismaa", mille põhjal kirjutasin lõpukirjandi 1964. aasta juunis Tallinna 7. Keskkooli küpsuseksamitel. Tänaseni on meeles keevaline Nagulnov, elutark Prohhori taat ning armastusestki kangemad kired, mis puhkesid oma maatüki pärast.
Sholohhovi raamatud oleksid otsekui rahva suust üles või maha kirjutatud, meisterlikud olid ta looduspildid ja olustikukirjeldused. "Ülesküntud uudismaa" tõi kirjanikule hiljem Lenini preemia.
Suure Isamaasõja aastail oli Sholohhov Pravda kirjasaatja. Tema sulest ongi jõulisemaid sõja ebainimlikkuse kiuste inimeseks jäämise ülevust kujutavaid raamatuid, vapustav jutustus "Inimese saatus", millest Sergei Bondartshuk tegi unustamatu filmi. 1959. aastal võitis see linateos Moskva rahvusvahelise filmifestivali peapreemia.
Sholohhovi romaan "Nad võitlesid kodumaa eest" jäi millegipärast lõpetamata.
1965. aastal omistati Mihhail Sholohhovile esimese nõukogude vene kirjanikuna Nobeli preemia. Aastaid NSV Liidu Kirjanike Liidus mitmeid ameteid pidanud Mihhail Sholohhov suri 1984. aasta veebruaris oma kodukülas. Alles üsna hiljuti avastati ühes arhiivis "Vaikse Doni" käsikiri, mis pidavat absoluutse kindlusega tõestama Sholohhovi autorlust. Miljonid lugejad pole selles õigupoolest küll kunagi eriti kahelnud, pealegi elab geniaalne looming alati oma autorist kauem ning mõneti ka eraldi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)