Reformierakond peab alla neelama kibeda pilli

EDGAR SAVISAAR,      10. november 2004


2. novembril sai avalikkus teada, et Siim Kallas kirjutas 13. jaanuaril alla lepingule, millega müüs Reformierakonna maha Res Publicale. Mõlemale poolele tundus see tookord kasuliku ärina. Kindlasti ei olnud tegu ainult „kavatsuste protokolliga" ega kahe erakonna esimehe „visiooniga". Leping pöörati kohe täitmisele. Kaks päeva pärast sellele alla kirjutamist aitas Res Publica Kallase eurovoliniku kandidaadiks, siis veel Märt Raski riigikohtu esimeheks jne.
Pärast Kallase ja Partsi salaleppe avalikustamist avastasid reformierakondlased, et neid on müüdud koos erakonnaga nagu sundüürnikke koos majaga.
Res Publical tekkis õigustatud ootus, et Reformierakond asub kokkulepet täitma – ühendab kaks parteid, valib Partsi selle esimeheks ja säilitab viimasele peaministri tooli, lõhub Tallinna ja teiste omavalitsuste võimukoalitsioonid jne. Tallinna võim lõhutigi. Muud aga ei toimunud.

Res Publica jäeti pika ninaga
Res Publicale seletati, et „olukord on muutunud". Lepingu tingimused tuleb uuesti üle vaadata. Reform oli oma osa kätte saanud ja neil polnud seda lepingut enam vaja.
Res Publica tundis ennast petetuna. Oma arvates oli ta Reformierakonna eest tasunud, pealegi konverteeritavas valuutas, ja nüüd selgus, et teine pool enam ei tahagi tehingut. Esitati mitu ultimaatumit, millal Reformierakond peaks lepingut täitma, aga need kõlasid kui kurtidele kõrvadele. Viimases hädas otsustaski Res Publica lepingu ajalehte panna, et kõik näeksid, millist petukaupa nendega on tehtud.
Reformierakonna käitumine meenutab kurva lõpu leidnud Koonderakonda, kellega samuti oli ohtlik asuda lepingulistesse suhetesse. Lepingud pidasid senikaua, kuni see oli Koonderakonnale kasulik. Võibki öelda, et eilne Koonderakond, see on tänane Reformierakond.
Reformierakond pettis kõigepealt muidugi lepingupartnereid. Aga mitte ainult neid.
Peteti Eesti avalikkust, kes oli oodanud Reformierakonnalt läbipaistvat poliitikat. Pole suur kunst aru saada, et Kallase-Partsi kokkulepe on klassikaline salaleping, mille olemasolust avalikkuse ees vaikiti. Kokkuleppe hinnast teadis tegelikult vaid pool tosinat Reformierakonna juhti.
Peteti erakonnakaaslasi, kellele tehti nägusid ennastsalgavast võitlusest Reformierakonna säilimise eest, kuigi see erakond oli juba ammu müüdud. Ebameeldiva üllatusena peavad Reformierakonna liikmed nüüd arvestama, et neid on müüdud koos erakonnaga nagu sundüürnikke koos majaga, kus nad asuvad. Need, kes sellest müügitehingust kasu said, on sealt juba lahkunud, lahkumas või varju tõmbunud. Võib arvata, et pärast seda skandaali lahkuvad erakonnast ka viimased tõsiusklikud liberaalid, niipalju kui neid sinna üldse veel on jäänud.
Peteti mitmes omavalitsuses koalitsioonipartneriks olnud Keskerakonda. Blufiks osutus laialt reklaamitud positsioon, nagu ajaksid „oravad" omavalitsustes mingit iseseisvat poliitikat. Kinnitust leidis, et otsus lavastada võimupööre Tallinnas tehti vähemalt 13. jaanuaril, kui mitte varem. Selle otsuse tegi Siim Kallas, mitte Keit Pentus ning olukorraga Tallinnas polnud sellel vähimatki pistmist. Jutt rahulolematusest 2005. aasta eelarvega osutus väljamõeldiseks, millest lõppjärgus isegi enam rääkida ei söandatud.
Peteti rahvusvahelist liberaalide seltskonda, kellele Eesti Reformierakond üha sagedamini tekitab ebamugavusi. Kallase-Partsi leping kuulutab seda, et liberaalide hulgast paigutatakse end ümber konservatiivideks. Pärast Reformierakonna reeturlikku võimupööret Tallinnas väljendasid mitmed Euroopa Liberaaldemokraatliku Reformipartei (ELDR) poliitikud meile oma hämmingut. Võimalik, et varsti on neil jälle põhjust meiega Reformierakonna heitliku poliitika üle aru pidada. Jutt liberaalide fraktsioonist konservatiivses parteis pole kellegi jaoks tõsiseltvõetav. Vähemalt mitte väljaspool Eesti piire.

Reformierakond kaob poliitiliselt maastikult
Kindlasti tehakse katse skandaal summutada. Ma ei usu, et see seekord õnnestub.
21. novembril toimuval üldkogul on Reformierakond sunnitud alla neelama kibeda pilli ja asuma täitma ühismemorandumit aasta algul kokku lepitud tingimustel. Mis neil muud üle jääb? See aga ei tähenda, et sunnitud abielu kummalegi poolele pikka pidu tõotab. Või et kummagi reiting sellest tõuseb. Reformierakonna juhid lootsid, et Res Publica ei söanda salalepingut avalikuks teha ja jääb pika ninaga. Pahandab isekeskis, aga on vait avalikkuse ees. Res Publica osutus aga võimeliseks tegema tugevamaid käike.
Nüüd ei saa Reformierakond öelda „ei". Mänguruumi tema jaoks enam ei ole. Ühinemine viiakse teoks. Reformierakond kaob Eesti poliitiliselt maastikult. Kuigi pulmaöö 31. märtsil 2005. aastal hakkab meenutama rohkem kriminaalset vägistamist kui õnnelikku vastastikust andumist ühises abieluvoodis.
Äripäev, 03.11.2004

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)