Eesti rahva suurim valupunkt

Eino Alabert,      26. mai 2004


Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandluse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Meie valupunktiks on noor Eesti perekond. Peame kindlustama sellele suured eelised!
Kirjanik Lennart Meri repliik ajalehes Noorte Hääl aastal 1989.

Huvitaval kombel Lennart Meri sama teemat oma 10aastasel ametiajal Eesti Vabariigi presidendina peaaegu ei käsitlenud. Kirjutasin samateemalise kirja presidendi kantseleile, mulle vastati, et see teema ei kuuluvat presidendiameti kompetentsi. Arusaadav. Kui enesele oli tarvis tähelepanu tõmmata aastal 1989, siis kuulus küll.
Isamaaliidu presidendikandidaat Meri oleks pidanuks südamevalu tundma Eesti rahvaarvu pideva vähenemise pärast.
Ajaloost on teada, et kohe pärast Teist maailmasõda hakkasid Tšehhoslovakkia ja Prantsusmaa, sõjast räsitud riigid, koheselt tähelepanu pöörama sellele, et rahvaarv ei väheneks. Tšehhoslovakkias sai näiteks ema, kes kasvatas kahte last, lisaks oma palgale veel pool töötava naise keskmisest palgast. Nelja lapsega emalt ei nõutudki tööl käimist, ta sai igakuiselt töötava naise keskmise töötasu. Seega taibati juba siis, et nelja lapse kõrvalt ei ole võimalik tööl käia. Peale selle hakkas seesama ema pensioniikka jõudes saama tollal kehtivat keskmist vanaduspensioni. Kahju, et meie Riigikogu pole sellistest asjadest kuulnudki.
Kas uue vanemapalgaga tahetakse öelda, et väikese kuupalgaga vanemad ei olegi suutelised tarku lapsi kasvatama?
Olen kasvanud esimeses Eesti Vabariigis, kus õpetati, et iga Eesti pere peab üles kasvatama vähemalt kolm last ja andma neile korraliku hariduse, et eesti rahvas püsiks ja elaks edukalt. Tänapäeva Eestis pole sellist juttu kuulda. Lihtsurelikud suudavad oma lapsed üles kasvatada ilma selleks mingitki toetust saamata, kui abielupaaril on armastus teineteise ja oma rahva vastu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)