Rannaliival jõuludele mõeldes

MARIKA TUUS,      02. oktoober 2002


Minu tädi oli Viru tänava galanteriikaupluses müüja. Aastast aastasse tuli jõulude paiku tema leti ette naljaka olemisega kaabuga härra, andis väikese kingituse ja küsis ikka ühte ja sedasama küsimust. Mis sa jaanipäeval teed? Me naersime alati, kui tädi seda rääkis. Et kuidas ikka mees nii vara, oma pool aastat ette küsib, kuhu tema lemmikmüüja jaanipäeval läheb.
Lugu meenus mulle jälle, kui ma augustikuu päikesepaistest lõõskaval päeval leidsin oma postkastist järjekordse Anttila ärikataloogi. Ja mida kõike sealt leida võis - jõuluvanasid ja päkapikke, kuusevanikuid ja elektriküünlaid, kuusepiltidega pakkepabereid ja paksu lumevaibaga postkaarte. Panin klantspiltidega saadetise supelkostüümiga ühte kotti ja suundusin Stroomi randa päikest võtma. Autoroolis muudkui arvestasin, et millal need jõulud siis juba tulevad.
Rannaliival võtsin kataloogi uuesti lahti ja sain vastuse, et jõulud on ukse ees.
"Valmistuge jõuludeks varakult, tehke rõõmu ja tundke rõõmu", kõlas lumehelbekeste vaibale punasega maalitud reklaamlause.
Niisugune on siis see tarbijaühiskond, arutlesin omaette rannaliival lesides. Ise ei pea sa enam midagi mõtlema. Sulle vaid topitakse vägisi ja sa pead vastu võtma. Muudkui osta. Kui ei osta või kui ei jõua osta, oled luuser. Aga kes siis tahab kaotaja olla.

KESKMÕTE:
Varakapitalistlik - suvatsetakse meil krabamise ja kihistumise õigustamiseks öelda. Ja kui keegi mõtlebki sotsiaalse aspekti peale, pakub pensionäridele ja üliõpilasemadele lisatoetust või koolilastele tasuta lõunat, loetakse seda kohe valimiseelseks populismiks.

Võib küsida, et kas siis endine aeg oli parem, kui teksad õmmeldi purje- või padjakotiriidest ja mantel mööblikangast, needki saadud tutvuste kaudu. Muidugi ei olnud. Aeg ei olnud parem, aga inimesed vist küll. Inimesed olid üksteise vastu sõbralikumad. Tutvus käis ju ka nii, et keegi sõbra tuttav sokutas ja aitas.
Ema ja isa on rääkinud, et pärast sõda olid inimesed veelgi paremad, et kõik olid osavõtlikud ja teise murele tunti kaasa. Omagi lapsepõlvest Nõmmel mäletan, et kõik olid ümberringi tuttavad. Kõik teadsid, teretasid, rääkisid juttu. Kui sool sai ootamatult otsa, läksid ja küsisid kõrvalmajast.
Nüüd aga ei tunne naaber naabrit, tihti ei käi vend vennaga läbi. Kes ees, see mees, plats puhtaks. Turvatud eliitrajoonid, elitaarkoolid, isegi eliitlasteaiad...
Kirjanik Martti Soosaar kirjutas paari aasta taguses Sõnumilehes, et Soome pole kunagi oma lapsi lahterdanud vaesemateks ja rikkamateks, mida Eestis lasteaiast peale tehakse. Varakapitalistlik - suvatsetakse meil krabamise ja kihistumise õigustamiseks öelda. Ja kui keegi mõtlebki sotsiaalse aspekti peale, pakub pensionäridele ja üliõpilasemadele lisatoetust või koolilastele tasuta lõunat, loetakse seda kohe valimiseelseks populismiks.
Soomes tähistati hiljaaegu poole sajandi möödumist tasuta koolitoidu seadusest. Koolitoit seati sisse Soomele väga raskel ajal, kui kõikjal oli puudus, kui riigil olid kaelas rängad sõjajärgsed kontributsioonid. Ja nüüd, mil Soomest on saanud heaoluriik, peetakse riiklikku kontrolli ja arstide koostatud menüüd koolitoidu puhul ülioluliseks. Sotsiaalprobleeme on Põhjamaades ikka tähtsaiks peetud. Isegi omavaheline võistlus käib - kes suudab inimeste eest paremini hoolitseda. "Soomest ainult 80 kilomeetri kaugusel lõunas on riik, kus pooled kodanikest on mures toimetuleku pärast ja kus võimuringkondades levib mugav moraalitus - igaüks hoolitsegu ise, kuidas elus püsida," kirjutas Soosaar.
Ludvig van Beethoven ei tunnistanud muid üleolemise tunnuseid kui ainult neid, mis lubavad inimest heade kilda arvata. On öeldud ka, et kui tahad elus edasi jõuda, aita teisi.
Ma ei tea, kuidas lugejad, kuid mina sain suure positiivse impulsi, kui sama augustikuu lõpul, kui jõulutervitus tuli, ilmus ka Saar Polli sotsioloogiline uurimus. Selgus, et kolmveerand Eesti elanikkonnast muretseb aina kasvava ebaõigluse pärast riigis. Et rahvas on mures moraali allakäigu ja põhitõdede kadumise pärast. Sõna otseses mõttes pani see tulemus mind jahmatama. Meeldivalt jahmatama. Kui kolmveerandile inimestest pole esikohal mitte isiklikku laadi probleemid, nagu rahapuudus või arstiabi puudulikkus, vaid mure ühiskonna põhiväärtuste kadumise ja Eesti tuleviku pärast. Kui nii, siis on meil ju veel lootust. Ja kuidagi kergem hingata. Reklaamitagu siis jõulukaupu kas või jaanipäeval.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)