Robert Lepikson: Peatse kohtumiseni poliitikas!

ROBERT LEPIKSON,      12. juuni 2002


"Üha enam tunnen soovi uuesti politiseeruda," kirjutab tänas lehes Tallinna ekslinnapea ja endine siseminister Robert Lepikson ja lisab ka poliitikasse tagsipöördumise põhjuse."Kurvastuseks näen, et meie poliitiline kultuur pole märkimisväärset võidukäiku läbi teinud."
Lepiksoni kirjutise ajendiks sai Tallinna Linnavolikogus ja meedias vallandunud klapperjaht Edgar Savisaare viie aasta taguse USA visiidi ümber.
Kas volikogu esimees oleks pidanud siis ilma abikaasata sõitma, esitab autor otseküsimuse, millele kahtepidi raske vastata. Ometi on just see asjaolu ära unustatud nii süüdistajate kui ajakirjanduse poolt.
Ise kõrge riigiametnikuna maailma näinud Lepikson tuletab avalikkusele meelde, et laias maailmas on riigimeestel kombeks reisida ikka koos abikaasaga ja linnajuhtide ametlikke lähetused maksab seal kinni linn.
Nii võinuks see olla ka Tallinnas.


Mõni aeg tagasi lugesin hämminguga ennast sõltumatuks nimetava Eesti Päevalehe esiküljelt, kuidas linnapea Edgar Savisaar kavatsevat kodulinna vastu kurja. Vähe sellest, et patu suurus on kusagil 50 000 krooni, olevat tegemist vanade dokumentide ümbertegemises ehk lausa võltsimises.

Miskipärast meenutas mulle ühes õhtuses kaunis Eestimaa metsas kuuldud soku haukumine poliitikute kogu olematu pommuudise ümber klähvimist - sellest ka minu soov üle pika aja sõna võtta.

Sel ajal olin linnapea

Olin nimelt puhtjuhuslikult nimetatud ajal, see tähendab viis aastat tagasi Tallinna linnapea, ning mäletan hästi Portlandist linnavalitsusse tulnud kutset ja ka seda, millest tolleaegse volikogu esimehe Edgar Savisaarega tol hetkel räägitud sai.
Alustagem sellest, et täiesti ühemõtteliselt kutsuti linnapead ja volikogu esimeest Portlandi rooside festivalile koos abikaasadega. Kas mõnede solgikaevurite arvates tähendab see, et sõpruslinna küllakutse vastuvõtmine kujuneks automaatselt nii linnapeale kui volikogu esimehele umbes 50
000 krooniliseks isiklikuks rahaliseks kohustuseks?
Valitsuse ja Riigikogu puhul peetakse abikaasa sõidukulude tasumist etiketist tulenevaks. Ma ei näe miskit vahet pealinna juhtide ja mõne valitsustegelase vahel, pigem vastupidi - väljakujunenud arusaamade kohaselt on riigi pealinna linnajuhtide ametid pisut auväärsemadki, kui mõne ministri portfell. Ei maksa ka vastvõtja maa kombeid ja tavasid arvestamata jätta, seda enam, kui
suurejoonelise Rooside festivali pidustuste raames oli külalisdelegatsioonide vastuvõtukavas lausa spetsiaalsed programmid kõrgete külaliste abikaasadele. Ikka nii nagu põhjanaabritel on tavaks öelda: "maassa maan tavalla".

Sibid, ärge solvuge!

Niisiis härrased assenisaatorid (rahvakeeli sibid)! Ei maksa oma igapäevast tööd ajalehtede esikaanele sokutada. Muuseas pole mõtet eelmisest lausest solvanguid otsida, sibi amet on nagu iga teinegi täiesti auväärne.
Jaburuse tipp on aga loomulikult volikogu esimehe tagasipiletite hüvitamise nõue, mida põhjendatakse tema puhkuse ja ametireisi ühitamisega. Huvitav küll, kas ametireisi puhul lähetaja siis tõepoolest oma esindajat tagasi ei soovigi? Nagu öeldakse one way ticket to...
Armas rahvas, mis seal vahet on, kas ametimees tuleb oma tööreisilt tagasi täna, homme või ülehomme? Seadus nõuab ametilähetusse saadetule sõidukulude hüvitamist ja kallid sopapildujad, püüdke oma silmaklappidega ahendatud valimiseelsest vaateväljast hoolimata mõista: tagasisõidu maksumus on sõltumata pileti kuupäevast ikkagi ei midagi muud kui lihtsalt sõidukulu.
Kui väga tahta, siis vast võiks tolleaegsele volikogu esimehele ette heita, et ta oma käskkirja ametilähetuse kohta vahetult enne või peale ametireisi ei parandanud. Selline pisinäpukas poleks aga loomulikult isegi mitte kunstskandaali mõõtu välja andnud.

Lollust tuleks tunnistada

Olen pidanud avalikus teenistuses kantsleri, maavanema, linnapea ja ministri ametikohti ning tänaseks pöördunud tagasi äritegevuse rüppe, jälgides kõike toimuvat distantsilt. Suureks kurvastuseks näen, et meie poliitiline kultuur pole märkimisväärset võidukäiku läbi teinud. Isamaalisi aateid siia-sinna pildudes ja mõõdutult välis-sotsiaal-ja majandusvallas tõmmeldes käis vahendeid valimata võitlus võimu pärast, et saaks vaid midagi parseldada, oma jüngreid upitada ja Mart Laari kombel pungis põskede ja punnis silmadega telekaamera ees valetada a la "pumppüsse pole olnudki, lasime laste mänguvibust indiaanlase kotkasulgedest peaehte pihta."
Üha enam tunnen soovi uuesti politiseeruda, et endisel moel tänasest vähe kõrgemalt ja paremini kuuldavalt platsilt asju õigete nimedega nimetada ja kui kogemata mõni lollus tehtud saab, siis ka seda tunnistada.
Peatse kohtumiseni poliitikas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)