Nädala juubilar IRIS MURDOCH 90

Kulgedes inimloomuse hämarail tagamail...

Olles kord kui minategelane, kes elab romaani sündmusi läbi iseendas („Võrgu all") või lahates peategelase tegusid kõrvaltvaataja jaheda erapooletuse ja kirurgitäpsusega, mis annavad lugeja jaoks kokku nauditava huumoriprisma („Must prints"). Ta oskab olla ka teistsugune, mässides  väikese inimrühma süngesse hingusse, mida kohaliku looduse kirjeldused  sugugi mitte helgemaks ei muuda  („Ükssarvik"), või kirjeldades  vanaldase teatrilavastaja teekonda hingerahu otsinguil, mida ikka ja jälle raamivad sulnid meelepildid merest („Meri, meri"). Lisaks veel „Liivaloss" oma eriti segaste inimsuhete sasipuntraga, „Maharaiutud pea" klassikalise armastuskolmnurgaga. Romaanid, mis kõik jutustaksid justnagu elust enesest.

Iris Murdochi teoste eestindusi võib nüüdseks juba kahe käe sõrmedel üles lugeda.

Murdoch astus kuuekümnendatel inglise kirjandusse juba eluküpse autorina. Enne  esikteoste („Võrgu all" ja „Põgenemine võluri eest") ilmumist 1955. aastal oli ta „sahtlisse kirjutanud" juba kuus romaani.

Murdoch'i teostes võib tunnetada filosoofi. Oma peenetundelisel moel arutleb kirjanik  elu mõtte, armastuse, kurjuse, religiooni ja vabaduse olemuse üle. Kui tema esimesi romaane võiks pidada  romantiliselt ratsionalistlikeks (teraste kriitikute arvates olnud neis märgata isegi tugevaid Jean Paul Sartre'i mõjusid), siis kuldsetel kuuekümnendatel kirjutab Iris Murdoch oma elu süngeimad romaanid.

Hea näide sellest perioodist on „Ükssarvik", mille tegevustik kulgeb kõledat Iirimaa rannikut meenutavas paigas, mis lausa kubiseb müstilistest eelaimustest. Rühm inimesi oleks justnagu üksteise (ja oma saatuse) vangid üksildases vanas suguvõsalossis. See lugu koos oma kummaliste osalistega purjetab pääsmatult traagilise lõpu suunas.                                                                                                           Kuuekümnendate lõpul süngus Murdoch'i teostest kaob. Neil aastatel loob kirjanik oma parimad romaanid, mõtiskledes armastuse olemuse üle. Peene sametise satiiriga lahkab ta romaani „Must prints" lehekülgedel armastuse ilu ja valu, selle ohte, loomulikku loomalikkust ja maist lihtsust. Armastusteema läbib ka  romaane „Meri, meri", „Orjavits" jt, kuid kirjanik ei korda ennast kunagi.

Tema fenomenaalne ümberkehastumisvõime viitab  inimloomuse heale tundmisele. Olen alati imetlenud, millise usutavuse ja väljendusrikkusega suudab Murdoch edasi anda  meeskaraktereid.  Täpsust ja korda jumaldav intelligent Bradley, boheemlasest sulerüütel Jake, külakooliõpetaja Bill, vanaldane egotsentrikust lavastaja Charles ja teised värvikad kujud ei näi kunagi võltsid või tehislikud. Nad elavad oma igapäevaelu, kui äkki, täiesti ootamatult, „lööb sisse välk".

Iris Murdoch'i peategelased kipuvad tihti olema üksildased, jõulised, väljakujunenud isiksused, kes kulgevad sissetallatud rada. Heal juhul on nad oma üksildusest endale isegi  kindluse ehitanud, mida kirjanik sündmustiku käigus kivi kivi haaval koost lahti hakkab lammutama. Mõte viib teoni, üks tegu tingib teise, ja nõnda pole mitte miski enam mitte kunagi endine. Kes tegelastest roomab purukslöödud maailma rusude alt välja ja kohaneb uute mängureeglitega, kes aga siiski mitte.

 Murdoch ei ole iial sentimentaalne, ehk ainult vaid siis, kui enne mõne romaanikangelase äärmuslikku tegu  on vaja lugeja valvsust uinutada. Aga uskuge mind, ka seda teades ei taba te kunagi ära, mis võib järgmisel leheküljel juhtuda.

Ta läheb oma romaanides põhjani välja. Halastamatult ja pealtnäha erapooletult, kirjeldades toimunut täpse lihtsusega.  Ja keelt Murdoch valdab, tal on sõnavalikul oivalist vaistu ja tunnetust.

Kui võrrelda sõnu mosaiigitükikestega, siis võib tõdeda - see  naine teab saladust, kuidas pisikildudest luua tervikut.

ALICE LESSA

Jaga |