Euroopa boikotib Eesti presidendi ja Venemaa vastasseisu

ROMAN UBAKIVI,      20. juuni 2007


Toomas Hendrik Ilves üritas 4. juunil Prahas peetud kõnes (PM 08.06.) luua teoreetilist põhja Eesti ja Lääne Venemaa-vastasele poliitikale. Meie klaköörid on muidugi jõudnud presidendi kõnet taevani kiita kui "selget ja säravat" (Aarne Rannamäe), ent imestatakse Euroopa pealinnadest lähtuva jäise boikoti üle.

Miks siis suhtub Euroopa Ilvese kõnesse külmalt? Seda võib seletada Ilvese paranoilise Venemaa-vastasusega, mis alatihti kipub mõistuse häält summutama.

Nii on presidendil lootusetult sassis politoloogias kasutatavad mõisted "legitiimsus" ja "legaalsus". Erinevalt presidendist arvan, et laiade rahvahulkade huve teeniv ebademokraatlik rezhiim on palju legitiimsem kui ainult oma tasku huve silmas pidav demokraatlikult valitud Riigikogu.

Euroopa Liit Vene suhtes lahkhelides

Ebakompetentne on ka T. H. Ilvese ettekujutus, nagu puuduks Euroopa Liidul tõsiseltvõetav ühine välispoliitika Venemaa vastuseisu tõttu. Venemaal ei ole selleks suutlikkustki. Täna puudub EL-il iseseisev ja ühtne välispoliitika sisemiste lahkhelide ja USA vastuseisu tõttu.

Veelgi tõsisem probleem on Ilvese Vene-vastase psühholoogilise sõja kontseptsiooni vaimse vundamendi naeruväärne haprus. Peamiseks tugivaiaks on president valinud USA propaganda võtmesõna "demokraatia". See lükati esiplaanile teatavasti kohe pärast Iraagi sõja esimest etappi, kui ilmnes, et alusetu on seda sõda põhjendada väidetava massihävitusrelvade ohuga.

Esmalt kuulutab Ilves "liberaalse demokraatia" ülemaailmset võitu ja end selle eesvõitlejaks. Allpool ta aga jätkab: "Niipea kui sõna *demokraatia* vajab riigivalitsemiskorra kirjeldamisel enda ette omadussõnalist täiendit, on meil tegemist millegagi, mis ei ole demokraatia." Seega – Ilves ei ole omaenda kriteeriumi järgi demokraat ja USA ei ole demokraatlik riik!

Ilvese kõne kui naeruväärne farss

Loomulikult tahtis president teha ainult pähh-pähh! Venemaa "suveräänsele demokraatiale", ent süsteemse mõtlemistaseme puudumine muudab kogu kõne naeruväärseks farsiks.

Pealegi ei ole Francis Fukuyama utoopia, nagu oleks liberaalse turumajandusliku demokraatia võit paratamatu ja ajaloo lõpp, vaimselt tõsiselt võetav isegi Eestis. Tsiteerin Evi Arujärve (EPL 08.06.): "Tegelikult on konkurentsil ja hierarhiatel põhinev turumajandus ja võrdsustamisel põhinev demokraatiamudel juba iseenesest olemuslikult vastandlikud. Ka demokraatia diskursus on iseenesega riius..."

President üritab neist vastuoludest üle hüpata end optimistiks nimetades. Arvan, et see ei õnnestu end isegi taimetoitlaseks kuulutades.

Presidendi kommet järgides soovitan lugeda Claude Leforti raamatut "Complications: Communism and the Dilemmas of Democracy" (2007). Lefort rõhutab, et kommunismi ülesehitamise ebaõnnestumine Nõukogude Liidus ei tõesta veel kaugeltki demokraatia väärtust ja võimet vastata seni lahendamata sotsiaalse õigluse väljakutsele.

Eesti võimueliit norib Venemaaga tüli

Ilves demonstreerib rabavat moondumist Saulusest Pauluseks. Temalt ma küll kommunistidele tüüpilist ägedat rünnakut turufundamentalistliku Lääne ühiskonna peamise alustala – kasumile orienteeritud turumajanduse – vastu ei osanud oodata. Ehtsa revolutsionäärina kurjustab president Läänega, et kasumi teenimine "mõjutab poliitikat rohkemgi kui demokraatia põhimõte ja sellele pühendumine, inimõigused või õiguskorra põhimõtted"!

Olles ilmselt ära unustanud oma kõrgesse ametisse astumisel antud ametivande, laidab ta tagatipuks riigimehi, kelle eesmärgiks on oma riigile kasu tuua. Tõsi, siin ta vaevalt kedagi üllatas, kuna ta on teada-tuntud kosmopoliit.

Presidendi kõnest järeldub, et Eesti võimueliit on avalikult panuse teinud tülinorimisele Venemaaga. See on ehe rumalus ja õnnetuim valikuvariant, kuna on vastuolus Lääne poliitika arengusuunaga lähitulevikus (5 aastat), rääkimata kaugemast perspektiivist.

Ülaltoodust piisab mõistmaks, kui tohutu on erinevus Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja ühe rahvusliku mõttelaadiga hariliku kodaniku vahel. Arvan, et meie president veab oma provokatiivse Venemaa- vastasusega Eesti rahvuslikke huve kahjustavat kurssi. See on üks selliseid harvu silmapilke, mil ma siiralt soovin enda eksimist. Riigijuhtide vigu maksavad ju alati kinni minusugused lihtkodanikud oma higi, pisarate ja verega.

[fototekst]
EESTI VÕIMULIIDU LOOTUS: „Nüüdsest võib kindlalt väita, et president Freiberga lahkumisega on Balti riikide ja laiemalt Kesk- ja Ida-Euroopa (ja miks mitte otsati ka Põhjala) nimekamaks esindajaks ja kõneisikuks kujunemas Toomas Hendrik Ilves," märgib Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson 1. juuni Postimehes Läti presidendivahetust kommenteerides.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)