Oma esimestele õpetajatele mõeldes

Minul oli esimeseks õpetajaks mu oma vanaema (sünd. 1887), kes oli saanud kaks talve külakoolis käia. Tema õppas juba põlvepikkusele tähed selgeks ja temaga harjutasime nii paigal olles kui ka käies ükskordühte. Sõttaviidud isa laevaraamatust õppisin vanaema abiga tundma kõiki tollaseid riigilippe, ka seda kõige kaunimat - ärakustutatud Eesti kolmevärvilist. 1940. aasta „Majasõbra" kalendrist jätsin meelde EW viimse valitsuse liikmeid. Isegi mandreid ja ookeane-meresid ning lähemaid-kaugemaid riike, mis enne sõda olid olemas olnud, mõistis vanaema mulle näidata.

Kui lugemisoskus käes, oli mulle maailma avajaks naaberkorteris elav õpetajanna, kes raatsis laenata jõngermannile uurimiseks ja meeldejätmiseks tollal keelatud kirjanduseks arvatud „Eesti entsüklopeedia" köiteid.

1949. aasta sügisel, kui kevadel oli paljudes klassides õpilasi vähemaks jäänud, tuli mu esimesel kooliõpetajal hakkama saada ühekorraga 47 õppuriga, igaühel erinev eelkoolitus ja õppimisvõime. Minul aga tuli hakata õppima veerimist - lugemaõppimisel oli see kohustuslik oskus vahele jäänud...

Ja edaspidi tuli ridamisi esimesi õpetajaid - kes avas ajaloo, kes loodus- ja maateaduse väravaid, juhatas keemiasse ja füüsikasse. Ka naabrionu, kes näitas, kuidas tööriistad inimesel abiks, oli olemuselt ju õpetaja. Esimeseks õpetajaks on osutunud sageli ka kõrvalolijad, kes vajadust mööda minu tegemisi kiitnud või laitnud. Kõik nad õpetasid mõistma ja hindama maailma ja inimesi.

Aitäh kõigile, kes mind õpetanud!

MAGNUS LILIENKAMPF Tallinnast

Jaga |