Tülikas ajalugu: Venemaa ja Ukraina jagasid riigipiiri

05. november 2003


1654. aastani, mil Ukraina läks Vene riigi koosseisu, elasid selle idapoolsetel aladel rändhõimud ja kasakad, kes omavahel erinesid usutunnistuse poolest. Peale nende põgenesid vene võimu eest nendele viljakatele aladele ka endised pärisorjad, kes ühinesid gruppidesse ja kuulutasid end sõltumatuks nii Moskvast kui Kiievist.
Seetõttu on võimalik rääkida Ukraina piirist kui sellisest alates 18. jaanuarist 1654. aastast, kui kuulus Perejaslavli raada võttis vastu valitseva hetmani Bogdan Hmelnitski ettepaneku ühineda Venemaaga. Territoorium, mis oli Hmelnitski kontrolli all 1648-1654. aasta sõdade ajal, moodustas mitmesuguste andmete järgi 100 kuni 150 tuhat ruutkilomeetrit (tänapäeva Ukraina pindala on 603 tuhat km2).
Sel ajal säilis Dnepri alamjooksul veel Zaporozhje setsh, mis küll tasapisi kaotas oma tähtsust, kuid ei kuulunud Hmelnitski jurisdiktsiooni alla.
1657. aastal suri Bogdan Hmelnitski. Pärast tema surma võtsid võimu Ukrainas üle mitu hetmanit, kellest igaüks hoidis eri naabri - Venemaa, Türgi, Poola ja isegi "sõltumatu Zaporozhje" - poole. Venemaa, muidugi, tunnistas ainult seda, kes toetas Perejaslavli raada otsust. Sõjad kestsid kuni 1667. aasta rahuni, mis kärpis Ukraina piire läänest - Venemaale jäi Dnepri vasakkallas, parem läks Poolale.
Kuni 1917. aastani piiritüli enam ei kerkinud. Ukraina aladele olid tekkinud kubermangud, mis kuulusid Venemaale - kas vabatahtlikult või relvade jõuga.
Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni tõstatas kokku kutsutud Keskraada Ukraina autonoomia küsimuse uue Vene riigi koosseisus. Samal aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni järel kuulutas raada välja sõltumatu Ukraina rahvavabariigi. Nõukogude Venemaa ei suutnud vastu seista Saksa vägedele, mis toetasid uut sõltumatut Ukrainat, mille territooriumil oli nüüd üheksa kubermangu: Kiiev, Podosk, Volansk, Tshernigov, Harkov, Poltaava, Jekaterinoslavl, Herson ja Tauria ilma Krimmita. Isegi piisavalt natsionalistlikult meelestatud Petljuura valitsus ei vaidlustanud Krimmi kuulumist Venemaale. See piir oli kinnitatud Bresti rahuga 1918. aasta augustis Venemaa ja Saksamaa vahel. Vaatamata selle kokkuleppe annulleerimisele sama aasta novembris, läks Vene-Ukraina piir ikkagi mööda seda joont.
1. veebruaril 1954. aastal tegi Nikita Hrushtshov ettepaneku anda Krimmi poolsaar Ukraina koosseisu. See ettepanek kinnitati nii Ukraina kui Venemaa kõrgeimate võimuorganite poolt.
Vaieldavaks on aga jäänud samaaegselt Sevastoopoli üleandmine, mis oli 1948. aastal Krimmi oblastist välja arvatud ja seetõttu ei ole üleandmine automaatselt kinnitatud 1954. aasta aktidega. Kuid ka kuulumist Venemaale ei saa nende paberitega otse kinnitada, ent see annab mõnedele Vene poliitikutele alust kõnelda Sevastoopoli föderatiivsest alluvusest VNFSVle kuni aastani 1991.
1978. aastal kuulutas Ukraina konstitutsioon Simferoopoli ja Sevastoopoli vabariikliku alluvusega linnadeks. VNFSV ei pööranud tookord sellele tähelepanu.
1998. aastal alustati läbirääkimisi piiri lõplikuks paikapanemiseks Venemaa ja Ukraina vahel. 28. jaanuaril 2003. aastal kirjutati alla kokkulepe maapiiri kohta, üldpikkusega 1738 kilomeetrit.
Aasovi mere ja Kertshi väina jagamise küsimus jäi lahtiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)