Nädala juubilar PAUL EHRLICH 160

Paul Ehrlich sündis 14. märtsil 1854 Saksamaal Strehlenis. Ema Rosa Weigerti poolt oli ta suguluses kuulsa bakterioloogi Karl Weigertiga, kes inspireeris Ehrlichi juba koolipoisina huvituma bakterirakkude värvimisest. See huvi kestis läbi meditsiiniõpingute Breslau, Strasbourg'i, Freiburg-im-Breisgau ja Leipzigi ülikoolis ning lisaks bakterirakkudele tõusis tähelepanu alla loomsete rakkude ja kudede värvidega märkimine.

Oma doktoriväitekirjas keskendus Ehrlich just hematoloogia valdkonnale ja vererakkudele, ning oli alusepanija mitmele tänasele alusteadmisele. Enamasti keskendus uurimistöö valgeverelibledele (leukotsüütidele, mis on asendamatud organismi immunoloogilistes protsessides). Ehrlich avastas töö käigus nii uue rakutüübi (nuumrakud) kui ka tegeles kirjeldatud leukotsüütide klassifikatsiooni väljatöötamisega vastavalt sellele, kuidas need reageerisid aluseliste või happeliste värvidega.

Leukotsüütide uurimine võimaldas tal kirjeldada ja süstematiseerida erinevaid leukeemiavorme, mille juurde ta jõudis tagasi juba küpse teadlasena vähiteraapia võimalusi otsides. Rakkude bio- ja histokeemiale keskendumine oli meditsiiniuuringutes tol ajal tavatu, kuid võimaldas avastada seni meditsiiniuuringutes olulisi meetodite komplekte. Näiteks oli Ehrlichi rakkude värvimise metoodika aluseks bakterirakkude Grami järgi värvimisele, mis on tänastes laborites tavapraktika ning üks olulisi bakterite mitmekesisuse süstematiseerimise aluseid.

1882. aastal publitseeris Ehrlich tuberkuloosibakteri värvimise metoodika, mis oli inspireeritud Robert Kochi ettekandest. Koch esitles oma tulemusi esmakordselt tuberkuloositekitaja isoleerimisel. Ehrlich viibis loengul kohal ning hiljem kirjeldas, et tegemist oli „suurima eksperimendiga teaduses". Ehrlichi parandustest Kochi kuulsa töö meetoditesse, mida viimane tunnustas, algas ka kahe teadlase koostöö ja sõprus, ning mõni aasta hiljem kutsus Koch Ehrlichi vastloodud Nakkushaiguste Instituudi juurde tööle. Sellega koostööga algas ka Erlichi uurimustöös uus, immunoloogiale pühendatud etapp.

Immunoloogias keskendus Ehrlich kaasasündinud ja omandatud immuunreaktsioonide uurimisele. Katsetes hiirtega kirjeldas ta antikehade ülekandumist emalt lootele ja rinnapiima kaudu ka vastsündinule, ning immuunreaktsioonide omavahelisi interaktsioone. Ehrlichi paelusid ka autoimmuunsed patoloogilised reaktsioonid.

Ehrlichi suur soov ja eesmärk leida meditsiinipraktikas kasutamist leidvaid ja efektiivseid ravimeid viis ta koostööle teise kuulsa teadlase Emil Behringuga, kes keskendus difteeria ja teetanuse ravi otsimisele, kuid seni tulutult. Koostöö oli esialgu edukas ning difteeria ravis jõuti ka potentsiaalse seerumi väljatöötamiseni. Selle testimine kujunes edukaks ning ravim jõudis tootmisse.

Paraku ei olnud teadlastevaheline konkurents tavatu ka tol ajal - vaidlused avastuse õiguste jagamise üle viisid kahe teadlase teed pöördumatult lahku, ning Behring sai difteeria ravi avastamise eest 1901. aastal Nobeli preemia, ilma et Ehrlichi panust oleks tunnustatud.

1897. aastal viis töö Ehrlichi Maini-äärsesse Frankfurti, kus ta määrati rahvatervise eest vastutavaks ametnikuks ning kaks aastat hiljem tööd alustanud Eksperimentaalsete Teraapiate Instituudi juhiks. Karjääri muutusega kaasnes ka teadustöös kolmanda tähtsa valdkonna esiletõus - vähiuuringud ja pühendumine eelkõige kemoteraapiale.

Ehrlich jätkas noore teadlasena alustatud teed, mis hoidis temas ülal küsimusi elu keemia kohta ning ravimite keemilise struktuuri ja bioloogilise funktsiooni vaheliste toimemehhanismide kohta. Enda sõnade kohaselt oli tema suureks eesmärgiks leida keemilised ained, mis tunneksid ära ja spetsiifiliselt jõuaksid patogeensete organismide - või näiteks niisuguste organismisiseste rakkude nagu vähirakud - juurde ning käituksid nende suhtes vastumürkidena. Ehrlich ise nimetas neid „maagilisteks kuulideks". Aastal 2014 tunneme sellise toimega vähiravi kui märklaud-teraapiat, kusjuures üks esimesi läbimurderavimeid selles valdkonnas oli Eestiski kuulsust kogunud Glivec, mida kasutatakse just teatud leukeemiate ravis.

Juba eluajal jõudis Ehrlich tunnustatud ja austatud teadlase staatusesse - Frankfurdis paiknenud instituudi tänav kandis Erhlichi nime. Kuid pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal kujunesid Ehrlichi suurteod teadlase juudi päritolu tõttu võimule ebasoodsaks ning tema aunimetused tühistati. Näiteks keelati levitada USA-s teadlase elu ja tööd tutvustanud filmi.

Pärast Teist maailmasõda osa aunimetusi taastati. Meie kaasajal leidub Saksamaal mitmeid Paul Ehrlichi nimega tänavaid, apteeke, koole, auhindu (sh Saksa olulisim biomeditsiinilise uurimistöö preemia). Ehrlich oli kujutatud ka Saksamaa 200-margasel rahatähel ning 1970. a nimetati teadlase järgi koguni üks Kuu kraatreid.

Inimesena olnud Ehrich tagasihoidlik ja lahke. Talle oli olnud iseloomulik vähe süüa, kuid suitsetada 25 sigarit päevas. Professionaalselt nõudis ta pidevalt oma tööde tulemuste eksperimentaalset kontrollimist. Ehrlichi sekretär ja biograaf Martha Marquardt on kirjeldanud teadlasele kolleegidelt osaks saanud jäägitut austust ja pühendumust.

Paul Ehrlichi haare teadusmaailmas oli globaalne - ta kuulus kas tava- või auliikmena 81 akadeemiasse või õpetatud seltsi, oli nimetatud Chicago, Göttingeni, Oxfordi, Ateena ja Breslau ülikooli audoktoriks ning pälvis ordeneid oma panuse eest teaduse ja meditsiini arendamisse nii Euroopas ja Aasias kui ka Lõuna-Ameerikas.

Paul Ehrlich ja tema abikaasa Hedwig abiellusid 1883. aastal ning perre sündisid tütred Stephanie ja Marianne.

Esimese maailmasõja algus vapustas teadlast sedavõrd, et 1914. aasta jõulude ajal tabas teda kerge insult, millest ta küll paranes, kuid nooruspõlves põetud tuberkuloos oli organismi jäädavalt kahjustanud, ning tema tervislik seisund hakkas tasapisi halvenema. Järgmisel suvepuhkusel tabas teda teine insult, millest ta enam ei taastunud.

Paul Ehrlich suri 20. augustil 1915 Bad Homburgis 61-aastaselt.

Kuna loodusteaduste areng on paljuski meetodite areng, siis just seetõttu väärib Paul Ehrlichi panus teadusesse kõrget tunnustust - ta ei pühendanud oma elu üksnes haiguste ja tervise alusmehhanismide väljaselgitamisele, vaid töötas välja uusi ja täiendavaid eksperimentaalseid meetodikomplekte, mis on bioloogia ja meditsiini alusuuringutes ja rakendustes relevantsed tänini.

ULRIKA KARU

Jaga |