Gruusia, vaadatuna siit- ja sealtpoolt

Hotellis „Euroopa“ toimunud foorumil osalesid Gruusia opositsioonipartei „Uued Parempoolsed“ peasekretär Manana Natškebia ning üks mõjukamaid Saksamaa politolooge, Venemaa ja Ida-Euroopa ekspert Alexander Rahr. Üles astusid ka professor Tõnu Viik ja „Vaba Euroopa“ korrespondent Ahto Lobjakas, kellele oponeerisid filosoofiadoktor Jevgeni Golikov ja ajaloomagister Sergei Stadnikov.

Manana Natškebia: Osseetia on Gruusia jaoks igaveseks kaotatud

Kui Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsut oli foorumi avanud, andis ürituse moderaator, poliitikateaduste magister Rein Toomla, sõna kõige kaugemale külalisele Manana Natškebiale.

Manana jutustas ilmekalt Gruusia rahva vaesusest ja õigusetusest, milles olevat süüdi eelkõige Venemaa oma impeeriumimeelse poliitikaga, aga ka deemonlik Saakašvili. Üldiselt tundus, et proua Natškebia polnud vist päris hästi kursis, kus ja kellele ta sedasorti infot jagab. Nimelt kuulus umbes 70 protsenti foorumikülalisi Eesti venekeelsesse kogukonda, ning võib arvata, et Venemaa kõigis surmapattudes süüdistamist polnud neil just meeldiv kuulata.

Muide, järgmisel päeval toimus ühes teises Tallinna hotellis kohtumine Venemaa ajakirjanikega, kes viibisid 2008. aasta augustikuul Gruusias (Vt. Kn 07.01.2009). Seal jutustas ajakirjanik Galina Sapožnikova samuti Gruusia rahva kohutavast vaesusest. Sellest, et elumaju ei olnud remonditud juba eelmise sajandi kaheksakümnendatest aastatest alates ning et keskküte oli korrusmajades juba mitmeid aastakümneid tagasi „buržuikade“ vastu vahetatud. Galina küsimuse peale, miks nad nii hirmus vaeselt elavad, olevat kohalikud vastanud, et 15-aastase sõjaseisukorra pärast. Galina olla küsinud, et kellega nad siis sõdivad, ja grusiinid olla vastanud, et eks ikka Venemaaga.

Samasugust, lausa paranoilist vihkamist Venemaa vastu oli tunda ka Natškebia jutust. Küsijad ei saanudki talt konkreetset vastust selle kohta, mida Venemaa siis Gruusia–Osseetia konflikti sekkudes ikkagi reaalselt võitis peale selle, et „Venemaa näitas, et ta on üks peamisi mängureid maailmapoliitikas“.

Samas oli Manana Natškebia siiski kindlalt veendunud, et kui Gruusia riigitüüri juures oleks olnud tema võitluskaaslased opositsioonierakondadest, ei oleks suviseid veriseid sündmuseid Osseetias olnud ning et kindlasti on osseedid ja ka abhaasid, tänu Saakašvili lühinägelikule poliitikale, Gruusia jaoks alatiseks kadunud.

Gruusias Saakašvilit konsulteerinud Mart Laari kohta ütles proua Natškebia, et Laari abiga tehti Gruusias mitmeid kasulikke reforme – seda peamiselt bürokraatia vähendamiseks. Samas tegi Laar aga ka palju halba: eelkõige lausprivatiseerimise vallas ja monopolidevastase ameti likvideerimise osas.

Alexander Rahr: G8 peab arenema G20-ks

Kodurahufoorumi teine ettekanne politoloog Alexander Rahrilt algas  väitest, et küsimused, mis Euroopa ees seisavad, on nüüd hoopis teised kui olid augustis. Ja seda just tänu üleilmsele majandus- ja finantskriisile. Et täna on peamiseks märksõnaks koostöö, ning seda eelkõige Euroopa ja Venemaa vahel. Euroopa kindlat veendumust teha koostööd just Venemaaga, kes kahtlemata on niigi maailma üks võimsamaid poliitilisi jõude, näitab ka Gruusia ja Ukraina kiire NATO-sse pääsemise lootuste luhtumine 2008. aasta detsembri algul Brüsselis toimunud kohtumisel.

Rahri sõnul on „Vene küsimus“ Euroopa Liidu lõhki surunud, sest vanad euroliidu liikmed – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia jt – pooldavad tugevnevat koostööd Venemaaga, samal ajal, kui uued liikmed, eelkõige aga Poola ja Balti riigid, on siiani seisukohal, et Venemaaga ei tohi mitte mingil juhul koostööd teha. Vähe sellest, Venemaa on tarvis ka G8-st ja muudest koostööorganisatsioonidest välja visata.

Euroopa Liidu võimsamad riigid on aga seisukohal, et Venemaaga tuleb mitte lihtsalt koostööd teha ja teda G8-sse jätta, vaid on vaja luua mingi uus organisatsioon, kus algaksid Venemaa, Euroopa Liidu ja USA läbirääkimised. Ja üldse leitakse, et G8-st peab tulema vähemalt G20, sest Hiina, India, Brasiilia jt arenevate suurriikideta enam maailmaasju ajada ei saa.

Samuti oli Rahr seisukohal, et Poolasse planeeritava raketivastase kaitsekilbi idee tuleks siiski veelkord rahulikult üle vaadata.

Paljusid huvitas Rahri ja üldse Euroopa ekspertide arvamus Venemaal elluviidavast projektist „Russki Mir“ (Vene Maailm), millesse Eesti ametlikud ringkonnad suhtuvad äärmiselt negatiivselt. Rahr ei leidnud selles ettevõtmises küll midagi halba ja väitis, et analoogilisi projekte viivad läbi nii Ameerika Ühendriigid kui ka inglased. Rahvusliku eneseväärikuse tõusus ei saa tema arvates küll midagi halba olla.

Ahto Lobjakas: Euroopa suhtleb Venemaaga Eesti tahtest hoolimata

Pärast vaheaega algas kodurahufoorumil Eesti kaitseküsimuste arutelu. Seda tehti Gruusia sündmuste valguses. Kurb küll, kuid  Brüsselis töötava „Vaba Euroopa“ korrespondendi Ahto Lobjaka esimeste sõnade peale hakkas saal tasapisi tühjenema. Allakirjutanu peab kurvastusega tõdema, et esineja äärmiselt tark jutt jäi suuresti arusaamatuks – no ei tunne ma nii palju võõrsõnu.

Millest aga vägagi aru sain, oli asjaolu, et härra Lobjakas tunneb tõsist muret sellest, et suured Euroopa riigid, hoolimata Eesti ja Poola vastuseisust, n-ö üle nende peade suhtlevad Venemaaga, ning just seepärast panustavatki Eesti Ameerikale. Talle tegi muret see, et Eesti ei saagi öelda, kas Venemaa ikka tohib Euroopa ja USA kõrval maailmaasjades kaasa rääkida. Et Venemaa, igavene nahaal, võttis ise endale selle õiguse, et Venemaa on igavene paha, kellel on Euroopas omad huvid! Kusjuures USA-l, väitis Lobjakas, puuduvad Euraasia mandril igasugused huvid – USA levitab vaid demokraatlikku mõtteviisi, tänu millele on Ameerika kogu maailmas pälvinud üleüldise armastuse.

Muide, suure armastuse väljendumist USA ja isiklikult president George W. Bushi vastu said kogu maailma televaatajad näha 15. detsembril 2008, kui Iraagi ajakirjanik Muntazer al-Zaidi loopis Bushi pihta oma kingi. Kuigi Bush väitis, et ju ajakirjanik endale sellisel moel üleilmset kuulsust hankis, usun, et tegelikult näitab tema käitumine äärmiselt ilmekalt, kuidas osa rahvaid suhtub USA „demokraatliku mõtteviisi“ eksportimisse – Ameerika lipu otsa torgatud king muutus mõne päevaga muhamedlaste hulgas lausa pühaduseks.

Ka maalis Ahto Lobjakas koleda pildi meie riigi praegusest siseolukorrast – vähemalt kaks kolmandikku venekeelsest kogukonnast on kohe kindlasti Eesti-vastaselt meelestatud.

Tõnu Viik: Kreml oleks pidanud konflikti ära hoidma

Humanitaarinstituudi professor Tõnu Viik oli veendunud, et Kreml oleks soovi korral kindla peale suutnud Gruusia–Osseetia konflikti ära hoida. Ka tema oli Euroopa käitumises pettunud, kuna Sarkozy nõudmised Medvedeviga kohtudes olid esiteks suunatud Gruusia vastu, et see sõjategevuse lõpetaks, ja alles seejärel esitati sama nõudmine Venemaale. Tõnu Viik oli väga üllatunud, et miks küll sellises järjekorras: algul Gruusia ja siis Venemaa. Tundub, et siiski on paljude arukate inimeste jaoks Eestis selge, et sõda alustas Saakašvili. Muide, vastupidi oma esialgsele väitele, et Venemaa tungis Gruusiale kallale, tunnistab seda juba ka Saakašvili ise.

Nagu Lobjakaski, kirjeldas Viik kohutavat tulevikku, kus Venemaa, ära kasutades mõnd Eestimaa venelaste vastu suunatud politseioperatsiooni, Eesti anastab ja vähemalt Virumaa Eesti küljest ära kaksab. Samas tõdes ta, et ega tankide ostmisest niikuinii kasu ei oleks – polevat ju ka Gruusia sõdurid, vaatamata oma heale relvastusele, Osseetias suurt midagi võitnud. Allakirjutanule jääb vaid arusaamatuks, miks küll ei peeta sadu või tuhandeid tapetud osseete suurt millekski.

Jevgeni Golikov: Eestis on alati olnud esindatud ka vene kultuur

Filosoofiadoktor Jevgeni Golikov, kes Lobjakale ja Viigile oponeeris, tuletas meelde, et väitluse käigus on tegelikult ära unustatud tõelised ohvrid – inimesed.

Samuti kinnitas ta, et kaitseküsimused on pärast augustisündmusi asetatud äärmiselt valesti: selle asemel, et asjas selgusele jõuda, ning alles seejärel võtta nii erapooletu ja objektiivne seisukoht kui võimalik, muudeti meie suhted Venemaa ja venelastega lõplikult teravaks.

Golikovi sõnul pole meie kaitsepotentsiaaliks NATO ja USA, ega isegi mitte relvastus, vaid kultuur. Ta ütles, et nii kahju kui see ka ei ole, aga kui unustatakse ära, et Eestis on alati olnud esindatud ka vene kultuur, ja ollakse kõige selle vastu, ei ole meil tulevikku. Aga just see tendents praegu Eestis avaldub.

Lobjakas väitis seepeale, et ükskõik, mida Eesti praegu ka teeks ja kuidas Venemaasse suhtuks, ei muutvat see Venemaa suhtumist Eestisse.

Veel tegi Ahto Lobjakat murelikuks tõsiasi, et Gruusia sündmuste ajal ei märganud ta Eesti venekeelses meedias ühtki Saakašvilit toetavat ja kaitsvat artiklit. Sellele järgnes saalist kommentaar: selline asjade seis pole üldse halb, sest järelikult on Eestis vähemalt venekeelne meedia vaba.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |