Unetud Toompeal

Tahan siinkohal meelde tuletada, et majanduskasvu langus on vaid kahe ja poole aastaga kahanenud kümnelt protsendilt nullini! Võrreldes Soomega pole meie näitaja täna veel väga nigel. Lätiga kõrvutades aga tekib küsimus: miks lõunanaabritel on õnnestunud samades tingimustes saavutada ligi viieprotsendist majanduskasvu? Kas tõesti tuleneb nende edu lattide eelistest meie eurode ees?

Eesti majanduskasvu on pidurdanud nii ehitussektor kui ka põllumajandus ja kinnisvara. Need on aga võimsad pidurid. Olukorra teeb keeruliseks seegi, et meie majandus on headel aegadel kasvanud teistega võrreldes kiiremini, halval ajal aga samas proportsioonis langenud.

Kahjuks kehtib sama ka jooksevkonto kohta, kus mitmesaja miljoniline pluss moondus vaid aastaga niisama suureks miinuseks, mis ilmselt tänavu kahaneb veelgi (õigemini - kasvab see miinus!).

Samas on Eesti olnud tõhus eksportija, ületades saatusekaaslaste ehk reaalsete võrdlusriikide näitajaid nii Lätis kui ka Leedus. Õnnetuseks lonkab lisaks Soomele oluliselt ka meie ekspordi teise sihtriigi - Venemaa - majandus.

Ärevaks teeb seegi, et vaatamata rohketele populaarsetele prognoosijatele pole tõsisemalt rääkides peaaegu üldse neid, kes oskaks reaalselt ennustada tulevasi majandustrende. Ärme unusta, et Euroopa Liidu järgmise aasta eelarve väheneb võrreldes tänavusega ligi kümnendiku võrra, mis rahalises ekvivalendis küünib hiigelsummani.

Paratamatult tekib küsimus: kas Eesti järgmise aasta riigieelarve eelnõu, mis on ju koostatud hoopis optimistlikumate prognooside põhjal, vastab täna muutunud olukorrale ja kas ta on seega adekvaatne? Kas Eesti suudab riigisektoris tagada palgatõusu keskmiselt pisut üle viie protsendi ja mis on selle palgatõusu tegelik hind - kas mitte paljude töökohtade kaotamine ja töötajate koondamine?

Riigikontrolli aastaaruandes on välja öeldud kibe tõde: Eesti ei saa olulisi valikuid ega resoluutseid otsuseid rohkem edasi lükata. Riigikontroll on tõdenud, et terviklikku ja süsteemset kava siinse elu edendamiseks pole koalitsioonil olnud. Riigi aastaeelarve on aga kindlasti selle arengukava osa, ehk isegi otsustav osa.

Paraku on raske ette näha, et Eestist lahkujate hulk - see riigi jätkusuutlikkuse ere näitaja -, järgmise aasta eelarvet analüüsides, positiivsemaks muutub. Sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu rahastamine on jätkuvalt nigel - isegi Euroopa Liidu keskmisele jääme alla ligi kaks korda.

Halb on see, et Eesti riigieelarve ja ka selle seletuskiri sisaldavad üsna napilt, tegelikult aga üha vähem teavet mõistmiseks ja analüüsimiseks. Mõne aastaga on riigieelarve seletuskiri kahanenud ligi kolmekordselt. Seda, et eelarve eelnõu pole piisavalt läbipaistev, kritiseerisid opositsioonisaadikud mäletatavasti juba aastal 2009. Ka eelmisel nädalal püüdsid unetud Toompeal koalitsiooni tähelepanu juhtida sellele, et eelarvet tuleks rohkem läbi valgustada, kuid, nagu teame, tehti seda erilise eduta.

KESKMÕTE: Ärevaks teeb, et vaatamata rohketele populaarsetele prognoosijatele pole tõsisemalt rääkides peaaegu üldse neid, kes oskaks reaalselt ennustada tulevasi majandustrende.

ENN EESMAA, Riigikogu liige, Keskerakonna aseesimees

Jaga |