Õpi Eesti õpetustest

PEETER KREITZBERG,      22. mai 2002


Haridusministeeriumi Tallinnast Tartusse kolimisega oleme raisanud juba kümneid miljoneid kroone, kuid tegelikud haridusprobleemid on lahendamata jäänud.

Eesti haridusstrateegiat on koostatud üle 10 aasta, haridusdokumenti pealkirjaga "Õpi Eestit" aga oma viis aastat.

Haridusseaduse vastuvõtt nõuaks konsensust

Konsensuslikust haridusstrateegiast on huvitatud kõik. Sellise pikemale ajale suunatud dokumendi ainus võimalik mõte on lihtne: jõuda hariduse ülesehituse põhiküsimustes erinevate poliitiliste jõudude ühiskokkuleppele, loomulikult kolmanda sektori osalusel.
Samas ei oleks välistatud erinevad filosoofilised ja ideoloogilised arusaamad ega püütaks haridusküsimustes luua ühepartei süsteemi. Hariduse areng vajab stabiilsust ja järjepidevust. Kui oleme Haridusministeeriumi Tartusse kolimisega raisanud juba kümneid miljoneid kroone, siis tegelikud haridusprobleemid on lahendamata. Liberaalidele tahaks siinkohal edastada nende haridusguru Friedrich Hayeki arusaama:
"Mida kõrgem on üldiselt indiviidide haridus- ja intelligentsitase, seda erinevamad on nende vaated ja maitsed, seda väiksema tõenäosusega lepivad nad kokku mingis kindlas väärtussüsteemis." See on ju jumala tõsi

Mida Õpi-Eesti meile õpetab?

Ei ole võimalik kokku leppida meile esitatud "Õpi- Eesti" 32-s leheküljes või mingis 100-s leheküljes. Väljapääs on selles, et eristada välja kõige tähtsamad haridusprobleemid, mis kõigile meile tunduvad tõesti tähtsad, mis mahuvad meie maailmavaate sisse ja siis otsime konsensust. Tahan küsida, milliseid olulisi muudatusi kutsub esile "Õpi-Eesti"? Olen lugenud teda viis korda vähemalt.
Arvan, et tunnen piisavalt Eesti hariduspraktikat ja väidan, et suur osa tekstist konstateerib seda, mis Eestis praegu käibib ja jutustab ümber finantseerimise põhimõtteid.
Näiteks kogu Sloveenia arengukava on 5-l leheküljel üle kõikide eluvaldkondade ja see on tõesti konsensuslik, seal üritatakse erinevaid maailmavaateid kokku panna. Kava "Õpi- Eesti" 32 lehekülje asemel oleks meil vaja paar-kolm lehekülge tõeliselt läbivaieldud teksti hariduskorralduslikest, kõige olulisematest põhimõtetest ja muutustest. Tõeline haridusstrateegia peab andma vastuse, mis on meie kõige tähtsamad haridusprobleemid.

Millest pole kavas juttugi

Tooks esile terve rea äärmiselt tähtsaid põhimõtteid, mida "Õpi-Eestist" ei leia..
Näiteks süvenenud hariduslik kihistumine piirkonniti, õppimise kitsenemine riigieksami võimalikele ülesannetele, mida kavas mainitakse, kuid mingit lahendust ei esitata. Kuidagi pole kava kokkukirjutajad käsitlenud kõrghariduse muutumist üha enam tasuliseks. Ei kajastu vajadus restruktureerida koolivõrk johtuvalt vähenevast sündivusest, selle kohta pole esitatud mingeid põhimõtteid ega lahendusi lähitulevikuks.
Meil domineerib üldharidus erakordselt suuresti kutsehariduse üle kõigil haridusastmetel, mis on ohtlik tulevasele tööhõivele. Põhi- ja keskhariduse vähene diferentseeritus on põhjustanud suure väljalangevuse mõlemast kooliastmest. Koolis kaob kasvatamine ja eetikapetus, õpetajate täiendussüsteem puudub, kutsehariduse alafinantseeritus võrreldes üldharidusega on tuntav.
Omavalitsuste eelarvest makstakse õpetajatele madalamat tasu võrreldes riigieelarvelistega. Huvitegevuse võimaluste vähesus on kaasa aidanud alkoholismi ja narkomaania levikule. Me võime tuua terve rea ülimalt olulisi probleeme, millele ei ole tähelepanu pööratud. Puuduvad vastused, kuidas nendest probleemidest jagu saada. "Õpi- Eesti" programm sisaldab vaid väga ümmargusi lauseid.

Aitäh osavõtu eest

Õigeid ja strateegilisele dokumendile kohased seisukohti on praeguses tekstis 3 - 5%. Näiteks peetakse vajalikuks taas kinnitada, et põhi- ja keskhariduse omandamine riigi- ja munitsipaalõppeasutustes on õppuri jaoks tasuta kuni vastava hariduse omandamiseni või 18-aastaseks saamiseni. Õigeid, kuid strateegilise dokumendi jaoks mittekohaseid, lihtsalt targutavaid ja olemasolevaid seadusi ümberjutustavaid, kordavaid ning avamata tekste on 50 - 60%.
Kes siis kahtleks pädevate asjatundjate kaasamises ning koolitusega asjatundjate kandepinna laiendamises? Ja milleks taas määratleda pädevate institutsioonide tööjaotus, otsustus ja vastutus? See on sama, et päike tõuseb idast. Milleks neid vanu põhitõdesid uuesti korrata?
"Õpi- Eesti" kavas on rida ebamääraseid ja arusaamatuid seisukohti. Näiteks - õpetaja olla kohustatud vastutama õppekava täitmise eest õppuriga solidaarselt. Ma kujutan väga hästi ette, kui me koos sooritame kuriteo, meile määratakse trahv, siis me jagame selle omavahel ära. Kui aga õpilane õpib väga halvasti, mis karistus kaasneb siis õpetajale juhul, kui on tegemist väga andetu õpilasega? Taolist "solidaarsust" on üsna raske mõista.
Kõik head asjad, mis siin kavas esitati, on kindlasti tehtavad ilma selle dokumendita. Aga ma väidan, et konsensuslik dokument põhimõtetest, millest kõik erakonnad üheskoos 10-20 aasta jooksul kinni peavad, puudub. See arutelu ootab meid alles ees.. Arvan, et kõige olulisem häda ongi, et veel ei anta aru, mida tegelikult teha tahetakse.
Ütleksin, et Riigikogule esitatud dokument "Õpi-Eesti" ei ole ei kahjulik ega ka mitte eriti kasulik. Selle võiks võtta üksnes teadmiseks. Autoreid tuleb aga tänada selle eest, et nad andsid Riigikogule taas põhjuse haridusküsimusi arutada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)