Kus algab ravikindlustuse ajalugu?

25. aprill 2007


Tänasele lehele annab intervjuu neurokirurg Andres Ellamaa – sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liige, ülemarst.
Üles kirjutanud Kesknädala tegevtoimetaja Urmi Reinde.


U.R.: Homme, 26. aprillil tähistatakse ravikindlustuse 15. sünnipäeva. Sest oled saanud kutse, et "Eesti Haigekassa, Sotsiaalministeerium, Maailma Terviseorganisatsioon ja Maailmapank tähistavad rahvusvahelise konverentsiga 15-aastast ravikindlustuse süsteemi Eestis". Kuidas need aastad on läinud?

A.E.: Kahju, et sünnipäevapeoni jõuti aastase hilinemisega. Kuid hea, et üldse jõuti. Ajaloolise tõe nimel tahan meenutada, et juba 1988. aastal oli mul võimalus Eesti arstide kongressil avalikkuseni tuua tõdemus, et pelgalt riigieelarvest finantseeritav arstiabi ei saa kunagi kujuneda mõistuse- ja taskukohaseks.
Vajadust üle minna kindlustusmeditsiinile kinnitati 1990. aastal ametisse astunud valitsuse programmis ja 12. juunil 1991 võeti vastu ravikindlustusseadus. Seega siis – vähemalt 16 aastat või koguni rohkem aega tagasi.

U.R.: Sa mäletad täpselt, sest olid ise selle valitsuse tervishoiuminister. Kas see ravikindlustusseaduse vastuvõtmine end õigustas?

A.E.: Kindlasti. Kujutage ette, kui igal sügisel leinatammed ja laarid Riigikogus arutleksid ning otsustaksid: kas osta aspiraatoreid või aspiriini, kas ravida koolerat või koletsüstiiti. Poleks me ravikindlustusele üle läinud, oleks täna just selline situatsioon. Vaadake, mis toimub hariduse ja koolidega!

U.R.: Kuidas kõik on läinud?

A.E.: Kui kõike summaarselt võtta, siis hästi. Muidugi, tagasivaates ilmnevad selged jõnksud esmalt valitud kursist, ja need on mõjutanud mitte ainult haigekassa tegevust, vaid ka kogu arstiabikorraldust.
Püüdes märkida suuremaid kurve ravikindlustuses pärast 1991. aastat, kerkib kohe meelde paar olulisemat.
Mart Siimanni valitsuse ajal nihutati raviasutuste nn karbikulud haigekassa kanda, ja loomulikult vähendati seevõrra võimalusi haigeid ravida. Kohustuslikult ravikindlustuselt nihkuti tasapisi tagasi sotsialistlikku eelarvemeditsiini, mida sajandivahetusest peale hakati kaunilt nimetama solidaarsuskindlustuseks. Narr lugu küll, kuid haigekassa on ennekõike ikka rahandusasutus, ja nii nagu pangas, pole ka kindlustuses tegelikult kohta solidaarsusele ega vennaarmule. Vennaarmu jagamiseks on meil riik, kelle kohuseks on tagada õiglus ja õigus.

U.R.: Tohoh, kas keegi peab siis abita jääma?

A.E.: Ei pea ega tohigi! Kuid keegi ei tohi ka teiste najal parasiteerida. Tõdegem, et praegune haigekassa funktsioneerib ebaõiglaselt – ta püsib poole miljoni palgasaaja maksudel.
ﾜlim aeg on taas selgelt formuleerida, et ravikindlustus on kohustuslik kindlustus, ja pigem peaks tõsiselt tegelema probleemiga, kes kelle eest kindlustusmaksu maksab. Kes maksab soldati eest, kes maksab pensionäri ja kes kindlustamata kodaniku eest? Solidaarsus on kena asi, kuid meie olude kontekstis tähendab see, et ravivõimalusi jääb napiks, ning igati ontlik kindlustatu peab veelkord rahakoti välja võtma, et siiski abi saada. Haigekassa pole selles süüdi.

U.R.: Aeg-ajalt nurisetakse haigekassa tegevuse üle ja süüdistatakse teda seitsmes surmapatus. Kas selleks on ikka põhjust?

A.E.: Ega ikka ole. Ma väidan, et haigekassa teeb praeguste seaduste raamistikus päris head tööd. Avalikku teenust osutajate hulgas on haigekassa kindlasti tublim kui mis tahes teine riigi institutsioon.
Pigem tuleks ikka vaadata, kas seadused, mida haigekassa järgib, on ka mõistlikud või on need kantud mingi ajahetke poliitilisest olukorrast. Eriti keeruliseks teeb haigekassa seisundi aga see, et tuleb mängida poliitikute seatud nootide järgi, ja siiski täita oma esmast ülesannet – tagada kindlustatule arstiabi.

U.R.: Millele vihjad?

A.E.: Eks ma vihja aastail 1993–1994 alanud perearstindamisele. Suur hulk asjalikke ja tublisid üldarste oli sunnitud muutuma FIE-deks. Kohalik võim ja üleüldse igasugune omavalitsuslik või riiklik vastutus esmase arstiabi kättesaadavuse üle kadus; kadusid ka nende kohustused.
Tore, kui mõni vald või linn suudab oma territooriumil perearste toetada, abistades FIE-st perearsti tema töökohakulude katmisel. Teisalt, perearstidele ruume rentivad kinnisvaraomanikud on üpris varmad samas tempos ka üürihinda tõstma, nii et sisuliselt subsideeritakse mitte perearste, vaid kinnisvaramagnaate.
Noh, tänaseks oleme tagasi tegemas polikliinikuid! Mida muud siis on need perearstide ühendused, kes palkavad endale abiks eriarste? Oleme jõudnud samasse kohta tagasi.
Ja endine maakohas üksinda töötav jaoskonnaarst, kes nüüd kannab perearsti nime, on saanud endale kaela veel ka FIE nimetusest tulenevad kohustused. Muidugi, see on kõrvaltvaataja pilk ja võib olla ekslik ning ebaõiglane. Palun vabandust, kui see nii on.

U.R.: Aga haiglad? Kas see kurikuulus Rootsi programm, mis pidi haiglavõrku korrastama ja mida tollase sotsiaalministri Eiki Nestori juhtimisel palehigis tehti, on nüüd realiseeritud?

A.E.: Selle programmi idee oli hea ja õilis. Ilmselge, et iga putkat ei saanud nimetada haiglaks ning oli vaja lõpetada rahva raha tampimine majadesse, mis tegelikult olid hooldusasutused.
Põrgutee olevat aga sillutatud heade kavatsustega. Tänaseks on olukord enam kui kriitiline. Selleks tasub vaadata lisatud tabelit. Lohutuseks jääb vaid see, et asjade niisuguse kulgemise suhtes sai saadetud hoiatusi igasse võimalikku riigiinstantsi.
Aga kus sa hing poliitilise tahte vastu saad! Nüüd tahaks vaid loota, et me suudaks Eestis hoida elus praeguseks ellujäänud haiglad, anda neile asjakohase sisu. Poliitilise tahte kandjad peaks mõistma, et arstide tänase defitsiidi põhjused ei peitu ainult palgas, vaid ka ebakindluses homse päeva suhtes.

U.R.: Kuidas haigekassa seda korraldada saab?

A.E.: Ega hästi ei saagi! Kui vast seda, et jälgiks hoolega, kellega ta raviteenuse lepinguid sõlmib ja kellega mitte. Ja ei pihustaks ravikindlustuse miljardeid peenrahaks. Iga Tervishoiuametist välja antud litsents veel ei tähenda, et selle omanik on ka haigekassale hädavajalik partner.

U.R.: Veel viimane küsimus: kas ravikindlustuse sünnipäevale lähed?

A.E.: Kui kutsutakse, siis lähen. Mis sest, et hilinenult, kuid tähistamist väärib see ikka. Sel päeval meenutan tänutundega toonaseid tervishoiuministri asetäitjaid, tänast toonelameest Enn ?unpuud, tervishoiuorganisatsiooni suurmeest dr Vello Ilmoja ja praegust ärimeest Jüri Proosat.
Kindlasti väärib meenutamist tookordne Riigikogu saadik Kalju Koha, kelle roll seaduse menetlemisel on hindamatu. Selle eest, et meil on ravikindlustuse, aga mitte haiguskindlustuse seadus, oleme tänulikud Marju Lauristinile.
Hea seadus sai!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)