Kas patsient elab kauem kui Eesti tervishoid?

MERIKE MARTINSON,      31. jaanuar 2007


Teemat, kas patsient elab kauem kui Eesti tervishoid, arutati ümarlaual, kuhu olid streigiähvarduse ajal kutsutud nii arstide ja nende tööandjate kui ka patsientide ja erakondade esindajad.

Sõnavõttude sisu oli tuttav: tervishoid on kaua olnud alafinantseeritud; arstid ja õed lahkuvad massiliselt välismaale; Eesti elanike keskmine eluiga on lühim Euroopas ja meie tervishoid on kriisis; kui meedikute palka märkimisväärselt ei tõsteta, pole varsti enam ravijaid.

Patsient on kuningas

Patsientide esindajad tõstsid esile murettekitavaid statistilisi näitajaid vähihaigete ja vereringehaigete ravitulemustest. Töövõtjate esindaja mureks oli, et palgatõus ilma töö tõhususe kasvuta ja kvaliteedi paranemiseta ei ole põhjendatud ning viib tasakaalust välja õpetajate, kultuuritöötajate jt töötasud, põhjustades järgmise protestilaine ning uued nõudmised, mille katmine on küsitav.
Erakondade esindajatele jäi sõnavõtuks vaid paar minutit, kuid just neilt pidanuks küsima: miks pole nad seni ses osas Riigikogus midagi kardinaalset ära teinud, aga uue Riigikogu valimiste eel on valmis tervishoiu päästmiseks tähti taevast alla tooma?
Endise arsti ja haiglajuhina ning praeguse Tallinna linnavalitsuse tervishoiujuhina, inimesena, kes on aastaid seisnud arstiabi parema rahastamise eest ning ise otsinud võimalusi haigla renoveerimiseks ja personali koolitamiseks olnuks mul täielik voli seda küsida. Arstina olen püüdnud lähtuda kõigepealt patsiendist, tema muredest ja vajadustest.
Patsiendi huvidele mõeldes olen ka viimase aja sündmustest tingitud ebamäärases (streigi)olukorras pooldanud rahumeelset kokkulepet. Mulle on tundunud, et äsjastel palgaläbirääkimistel ja eelpoolnimetatud ümarlaual oli patsient tagaplaanile tõugatud. Tema on olnud viimane, kelle pärast on muret tuntud.

Arstiabi ei ole katastroofi äärel

Arvamusega, et arstiabi on katastroofi äärel, ei saa ma nõustuda. Mitmekümneaastasest mahajäämusest, võrreldesarenenud riikidega, oleme saanud üle peamiselt viimase kümne aasta jooksul. Meedikute teadmiste ja tehnoloogia arengu poolest meil antav arstiabi Lääne omast enam suurt ei erine.
Loomulikult ootavad õed ja arstid oma töö ja pingutuste väärtustamist, palgatõusu ja moraalset tunnustatust. Kuid samamoodi ootavad tunnustust ka sotsiaaltöötajad, kelle töö komplitseeritust ja vaimset koormust olen näinud väga lähedalt; lisaks kultuuritöötajad, õpetajad ja paljude muude elukutsete esindajad. Miks siis mitte neile paremat palka maksta? Rikas riik, parem palk...
Arstide streigi puhkedes oleks ehk vallandunud kaos. Kõige enam tegi mulle aga kõigis vaidlustes haiget, et paljud meie meditsiini-inimesed ei tundunud eriti hoolivat neist, kelle eriarstijärjekord ärajäänud vastuvõttude arvel teadmatu pikaks veninuks.
Juba praegu on inimeste peamine mure, kuidas pääseda hea arsti juurde kergema vaevaga ning operatsioonile kuude- ja aastatepikkuse järjekorrata, osta ravimeid odavamalt ja ravida hambaid, kui selleks raha ei jätku. 2006. aastal Tallinnas korraldatud küsitluse põhjal oli see põhiprobleemiks 58 protsendile inimestest; sama olen täheldanud jutuajamistes paljude erinevate linnaosade inimestega. Meedikute palgaläbirääkimiste ajal oli see mure veelgi kasvamas.

Tallinna kasvanud eelarve likvideeriks 2007. aasta jooksul aga kae- ja ortopeediliste operatsioonide järjekorrad (80-aastane vanahärra soovib nägijaks saada täna, mitte kahe aasta pärast, sest selle aja peale võib-olla ei pruugigi tal seda enam vaja minna); lühendaks puusaoperatsioonide järjekorda ja võimaldaks vanainimesel hooldusravile pääseda.
Keskerakond lubab nii arstiabi kättesaadavust kui ka hambaravi ja ravimite kompenseerimist senisest enamal määral. Tallinna keskerakondlik linnavõim on tõestanud, et need ei ole tühjad lubadused.

Kumb siis elab kauem?

Tervishoid peab arenema meie ühiste jõupingutuste ja parema rahastamise toel selleks, et meie patsiendid elaksid paremini ja kauem. See on meie arstivande peamine moto! Et raha on tervishoiule rohkem vaja ja tervishoid kallineb, räägivad ka teiste Euroopa riikide esindajad, kuid ainult raha ei lahenda kõiki arstiabiprobleeme.
Mõned aastad tagasi ei jätkunud haigekassal raha kõikide ravitud haigete arvete eest tasumiseks. Nüüd kerkib esile arstide ja õdede puudus, kuigi nende äraminek välismaale ei ole massiline; hoopis rohkem on häda meedikute väheses juurdekasvus. Kahjuks ei ole keegi esile toonud ka nn erapraksise võidukäiku arstide hulgas. Näiteks Tallinna Lastehaiglast on välismaale tööle läinud ainult üks arst, kuid 30% tohtritest töötab erapraksises. Erapraksis saab raha sageli nii haigekassast kui ka patsiendi taskust, nii on võimalik arstilgi rohkem teenida. Silmaarstid, kõrvaarstid jpt eelistavadki töötada ettevõtjatena, tekitades haiglast lahkudes arstide puuduse.

Meedia ja meedikud

Tervishoidu on juhitud hüplevalt, poliitilise võimu prioriteetidest sõltuvalt. Puudunud on järjepidev ja ühtne strateegiline juhtimine. See on muutnud tervishoiu ebastabiilseks ja tekitanud meedikutes kindlusetust. Aeg on teha tõsine analüüs nii perearsti- kui ka haiglareformist ja püsikindlalt tegelda arstiabi korraldamisega patsiendi lootusi täites.
Kutsun ka meediat üles meedikutesse austavamalt suhtuma – uskuge, meie raviasutustes töötab palju pühendunud ja häid arste-õdesid! Usaldagem üksteist, siis elame kõik kauem ja meie tervishoid areneb!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)