Pronksmees, kes jäigi ellu (3)

Kui mullu 9. mail poleks mõni eesti marurahvuslane läinud segama teise rahva tavapärast leinaüritust, poleks Pronkssõduri juures mingit jama tekkinud, kirjutas Manivald Müürpeal. Kesknädal 21. märts 2007

Riigikogu valimised silmapiiril

 Juba siis, kui valgamaalane Tammiksoo 2006. aasta lõpul oma mõtted kirja pani, elas Eesti poliitiline eliit järjekordse valimiskampaania õhustikus. Märtsi algul pidid olema Riigikogu XI koosseisu valimised. Vastastikku seisid kaks suuremat poliitilist jõudu -

Keskerakond ja Reformierakond. Esimene kaitses sotsiaalset turumajandust, kujunemisjärgus keskklassi, ning ehitas silda kahe kogukonna – eestikeelse  ja venekeelse elanikkonna – vahel.

Reformistid ehk oravad, nagu rahvas neid hüüdis, ootasid hääli elanikkonna rikkama kihi esindajailt. Et oravad vene valija häältele loota ei saanud, toodi mängu rahvuslik kaart ja Tõnismäe monumentaalkunstipärl kuulutati okupatsioonisümboliks, millel nende arvates kesklinnas koht puudus. Sellega loodeti enda poole võita osa rahvuslikult  meelestatud valijaskonnast, kes siiani oli toetanud Isamaaliitu. Keskerakond mälestusmärgi lammutamist ega teisaldamist ei toetanud ja kutsus üles kehtestama selles küsimuses moratooriumi kuni Riigikogu valimisteni. Üleskutse meedias suurt vastukaja ei leidnud ja jäigi hüüdjaks hääleks kõrbes. Avalik arvamus kõikus kõvasti ja olenes ennekõike ajakirjanduses avaldatud seisukohtadest. Venelased ei tahtnud teisaldamisest kuuldagi, pooled eestlastest kaldusid kuju mahavõtmist pigem toetama.     

Pronksmees, kelle ümber ennekuulmatud kired möllavad, seisis ise samal ajal rahulikult vanal kohal. Nagu ta juba üle poole sajandi seisnud oli. Kuid haljasala tema ees, Tõnismäe bussi- ja trollipeatus, ümberkaudsed tänavad, autode parkimisplatsid raamatukogu ja Kaarli kiriku kõrval, isegi lumine kõnnitee apteegi ees, polnud enam need, mis varem. Igaüks, kes parki juhtus tulema, aga ka lihtsalt möödujad, võisid õhus mingit ebatavalist ärevust tunda. Bussipeatuses seisjad piilusid kõõrdi suure kujumüraka poole, nagu hinnates, et kas kõik ikka on seal samamoodi kui eile? Justnagu oli, aga ei olnud ka. Kojamehed olid karmi käsu saanud ja platsi mälestusmärgi ees pühiti mitu korda päevas. Politseipatrulli hakati ikka sagedamini vahetama ja erksavärvilistes vestides korravalvureid võis igal tänavanurgal silmata.

Et lilled külma käes kohe kangeks tõmbusid,  vahetati ka neid Pronksmehe jalge ees ikka sagedamini. Toojaks olid põhiliselt vene keelt rääkivad nooremad ja keskealised inimesed. Vanemaid käis vähem. Nemad tulid sõduri juurde vaid kaks korda aastas. 9. mai Võidupühal ja 22. septembril. Viimase kuupäevaga kalendrilehte nimetasid sõjaveteranid Tallinna sakslastest vabastamise päevaks. Siis mängiti pargis Aprelevka vabrikus või Riia heliplaaditehases vorbitud grammofoniplaate. "Katjusha", Mark Bernesi lauldud "Tjomnaja notsh" või "Sinii platotshek" legendaarse Klavdia Sulzhenko esituses olid nende pidude leivanumbrid. Võeti viina ja hammustati kurki peale. Kuid põhipublikut jäi aasta-aastalt ikka vähemaks, allesjäänud said vanemaks ja viina ning tantsuga oldi tagasihoidlikumad.      

Need vanad, kellest nii mõnigi ehk Tallinna lahingute eest medali või ordeni saanud,  istusid kodus, kuulasid tähelepanelikult venekeelse riigiraadio Raadio 4 poliitikasaateid, vaatasid venekeelset "Aktuaalset kaamerat" ja võrdlesid seal öeldut Venemaa võimsate telekanalite uudistega Tallinnast. Aga uudiseid Eesti pealinnast tuli iga päev ikka rohkem ja üks oli teisest kurjakuulutavam.

12.  märts 2007.   Venelaste 9. mai Võidupühani jääb pisut alla  kahe kuu. Tallinnas räägitakse ikka rohkem ja rohkem Pronkssõduri äraviimise vajadusest. Nädal varem kogunenud sõjahaudade komisjoni hinnangul võtavad ettevalmistustööd sõjaohvrite ümbermatmiseks ja hauamonumendi teisaldamiseks Tõnismäelt Tallinna kaitseväe kalmistule aega mitmeid kuid. Komisjoni esimehe Mati Raidma sõnul ei ole tarvidust ümbermatmiste ja kuju teisaldamisega kiirustada. Tema hinnangul tuleks arheoloogiliste kaevamistega esmalt kindlaks teha hauakohad Tõnismäel ja sinna maetute arv.

Kaitseminister Jürgen Ligi kinnitab samal päeval, et monumendi teisaldamiseks vajalike ettevalmistustööde kaardistamine on juba alanud. „Ma ei taha praegu veel mingeid ideid kirjeldada,“ ütleb ta Postimehele.

Sama ministeeriumi pressijuht Madis Mikko kinnitab, et Tõnismäe monumenti ei saa teisaldada üleöö, tuleb leida arhitektuuriline lahendus, koostada projekt ja teha ehitustööd. „See saab toimuda siis, kui kaitseminister on vastavad korraldused andnud, “ lisab ta.

Uues valitsuses tõenäoliselt peaministrina jätkav Reformierakonna juht Andrus Ansip on kinnitanud, et täidab valimiseelse lubaduse ja Pronkssõdur viiakse tänavu Tallinna kesklinnast uude asukohta.

Samal ajal käib Tallinna linnavolikogu juures koos veteranide ja ekspertide ühiskomisjon. Hulk istungeid on juba peetud ja ühel viimasel saavutatakse venelastest ja eestlastest veteranide vahel kokkulepe, et venelastele sõja võitu, kuid eestlastele okupatsiooni algust meenutav monument viiakse ikkagi kesklinnast ära. Kuid ühel tingimusel. Sõjaõudused üle elanud ohvitserid mõlemast armeest lepivad kokku, et enne lastakse Nõukogude armee veteranidel Tõnismäel traditsiooniline Võidupüha tseremoonia ära pidada. Siis suvekuudel, kui linnas rahvast vähem ja oht meeleavaldusteks väiksem, saab monumentaalansambli rahulikult lahti monteerida ja Sõjaväekalmistule viia. See teade võtab pingeid maha ja sünnitab nooruslikult naiivse lootuse rahulikule kevadele vanas Tallinnas.

Jaga |