Meie võimul võõrad vaated

ENN MÄLGAND,      18. veebruar 2004




Võimuesindajad ei soovi sotsiaalse varjundiga teemadel rääkida, sest laiale rahvale suunatud poliitika tundub koalitsioonile olevat viies ratas vankri all. Seevastu on valitsejatele omane rääkida ja tegutseda kohustustest ja vastutusest "vabal alal". Heaoluühiskonna mõistegi on neil taandatud seltskonna isikliku heaolu nautimisele.

Uku Masing võttis kunagi käibele väljendi "tegelinskiline kultuur", mis pidi tähendama võhiklikku, kroonukeskset sekkumist kultuuri ja hariduse asjadesse. Tänases interpretatsioonis on sel sõnapaaril hoopiski avaram sisu kui 19. sajandi algusaastail. Midagi tuttavlikku võime ometi leida kõigest sellest, kui põhisõna "kultuur" asendada näiteks sõnaga "juhtimine". Siia võiks lisada ka väljendi "tegelinskiline sotsiaalpoliitika", mis samuti iseloomustaks praeguse valitsuse kõige tõrjutavamat valdkonda ning milles selgemalt kui ühelgi muul alal väljendub riigitüüril olevate erakondade leigus ja huvipuudus rahva enamusele hädavajalike sotsiaalpoliitiliste lahenduste vastu.

Mainekujundus kallis, kuid tühine

Meie riigi "esirinda" tõusmine üleilmse arvepidamise järgi nii HIV-nakatunute, suitsiidide kui ka alkoholismi osas muudab nullilähedaseks need miljonid kroonid rahva käest kasseeritud eelarveraha, mis kulutatakse ambitsioonikatele riiklikele mainekujunduse programmidele. Väline potjomkinlus väljendub meil ka muudel aladel, näiteks infotehnoloogiliste moeprojektide meediakäraline rakendamine küll mobiiltelefoniga bussipiletite hankimisel kui ka arvutiga riigiasutustega suhtlemisel. Tõdegem, et see on siiski veel praeguse Eesti oludes ülepingutatud. Suur osa maainimestest, kuid ka keskmine linnarahvas (keda on suhteliselt palju väikelinnades) on kaugel infotehnoloogia tippkasutusest igapäevaelus, sest tegemist on niigi esmaste elatusvahendite hankimise ja eluaseme probleemidega.
Elades päevast päeva maarahva keskel, tajud eriti hästi seda jäikust ja külma hoolimatust suhtumises inimestesse, kes oma paremad elupäevad on andnud meie rahva ja oma kodukandi parema tuleviku heaks, kuid peavad nüüd üle elama masendavat allasurutust ja hoolimatust.

Juhtivtegelased rahvast eemal

Möödunud suvel tegid Eestimaa paljudesse paikadesse kiirvisiite juhtivtegelased, sh peaminister Juhan Parts. Mis oli nende eesmärk? Ei oska öelda. See jäi tihti arusaamatuks ka kiirkullerite võõrustajatele, seejuures isegi kohalikele omavalitsustegelastele. Olles rääkinud inimestega, kes mõnel sellisel kohtumisel viibisid, jääb mulje, et käidi ennast näitamas, omaenda valitsust kiitmas ja mokaotsast ebamääraseid lubadusi jagamas. Vastused küsimustele olid sageli tõrjuvad ja ülimalt napisõnalised. Rutati ühest paigast teise, jätkamaks samas vaimus. Kohalikud erakonnakaaslased võisid ju juhi visiidist rõõmu tunda, kuid tavaline küla- või alevielanik, mis temal oli oodata? Elu on näidanud, et kohapealsed mured, isegi keskvõimu üha sagenevad tegematajätmised tuleb korda ajada ikka paiksel omavalitsusel, enamasti veel ka oma eelarvet kulutades.
Põgusatest kohtumistest on paljudele meelde jäänud, et sotsiaalse varjundiga teemadel rääkida võimu esindajad ei soovi, sest laiale rahvale suunatud poliitika on koalitsioonile viies ratas vankri all. Praegusele koalitsioonile on omane rääkida ja tegutseda kohustustest ja vastutusest "vabal alal". Heaoluühiskonna mõistegi on taandatud valitseva seltskonna isikliku heaolu nautimisele.

Levivad hedonistlikud eluviisid

Tagasihoidlike teenete ülespuhumisega totaalseks heateoks kogu rahvale on valitsusmeelse meedia usinal vahendusel jõutud elutegelikkuse moonutatud kujutamiseni. Mõõdutundetu liberalismi üleskiitmine on viinud suure osa meie noortest elukaugetest eesmärkidest unistamiseni. Selle rüpes on silmanähtavalt süvenenud narkomaania, hedonistlikud eluviisid ning põlisväärtuste (emakeel, vanemate austamine, rahvalikud traditsioonid jne) põlastamine. Pidurdamatu liberaalsus on viinud suure osa noortest tulevikuinimestest ülima lodevuseni, mida näitab ka meie arvukate baaride ja pubide õhtune "täituvus". See küsimus ei tõuseks nii kontrastselt päevakorda, kui me samas ei kogeks laostavat suhtumist üldtunnustatud väärtushinnangutesse. Isegi väikestes linnades ei julge linnavõimud tihtipeale rajada pilkupüüdvaid puhkenurki ega noorteparke, sest kambad võivad need maatasa teha.

Rahvas on nokauti löödud

Palju on räägitud riigi osast rahva ootuste ja soovide väljaselgitamisel. Paraku on need jutud kurtidele kõrvadele, aastase võimuloleku ajaga ei ole koalitsioon esitanud mingisugust kutset dialoogiks kohalike omavalitsuste või näiteks külaliikumisega "Kodukant". Murede ja vastamata küsimuste hulk nii meedias kui avalikel rahvakoosolekutel ei ole pannud valitsust muretsema millegi üle, rääkimata sotsiaalsete üksikprobleemide analüüsimisest ja üldistamisest. Kui keegi avaldabki nördimust, miks riigi osalusega ettevõtete juhid saavad jätkuvalt miljonilisi "hüvitisi", siis juhtparteide peameestelt võib vastuseks kuulda vaid pilkavaid repliike. Kui see pole täielik irdumine rahvast, mis see siis on?
Oleme jõudnud aega, mil ajalooliselt kõikvõimsat rahvast, riigi alustuge võib nokautida ka sulgkaallasest (piltlikus mõttes) riigiametnik. Meid on selleni viinud tegelinskiline juhtimine.

Uku Masing võttis käibele väljendi "tegelinskiline kultuur", mis pidi tähendama võhiklikku, kroonukeskset sekkumist kultuuri ja hariduse asjadesse. Tänases interpretatsioonis võime sellele sõnapaarile anda hoopiski avarama sisu. Näiteks kui põhisõna "kultuur" asendame sõnaga "juhtimine".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)