Legendid valgekindral Kappelist

HELDUR JÕGIOJA,      14. märts 2007


Ajaloolane Küllo Arjakas avaldas mullu 25. oktoobri Kesknädalas artikli "Kas kindral Kappel ikka oli eestlane?", milles peab veenvatele argumentidele tuginedes väiteid kindrali eesti päritolu kohta väljamõeldiseks. Siiski on arutlused sel teemal huvitavad, ning nüüd avaldamegi Heldur Jõgioja kirjutise legendaarse kindrali elukäigust.

Kuna mu kasuisa alampolkovnik Peeter Jõgioja sõdis valgete poolel, olen Voldemar Kappeli kohta aastate jooksul materjale kogunud.

16. aprillil 1883 sündinud Voldemar Oskari p. Kappel oli Venemaa eestlane, kel oli ema poolt ka rootsi verd. Ta abiellus pärast Nikolajevi ratsaväekooli lõpetamist 1903. a. sakslanna Olga Strohlmaniga. Kindralstaabi akadeemia sai läbi 1913. aastal, õpingukaaslasteks Laidoner, Kork jt eestlased. Esimene maailmasõda lõppes Kappeli jaoks alampolkovniku aukraadi ja Georgi ristidega. Ta oli siis Looderinde staabiülema asetäitja.

Kappellased tegid Tshapajevile otsa peale

Lenini poolt sõlmitud Bresti rahu viis ohvitseri uuesti rindele – valgete väkke. 45 000 tshehhi sõjavangi oli punasel Venemaal kuulutatud Prantsuse armee osaks ja pidi interneeritama Vladivostoki kaudu Euroopasse. Kuid Trotski otsustas neilt relvad ära võtta ja meelitada mehed vähehaaval Punaarmeesse. 200 000 saksa-austria sõjavangi olid juba relvastatud ja sõdisid punaste poolel.

Tshehhi korpus pööras aga relvad hoopis punaste vastu. See oli aeg, mil moodustati Samaara rahvaarmeed. Selle juhiks sai Kappel. Ta lõi ülekaalukaid Tuhhatshevski vägesid ja vallutas peagi Simbirski. Punased panid polkovniku pea eest välja 50 000 rubla.
"Vähe pakuvad!" ütles väejuht. "Varsti tuleb neil hinda tõsta." Järgmisena vallutaski Kappeli armee Kaasani.

Punased saatsid Kappeli vastu neli armeed. Kaheksa korda arvukama vaenlase vastu Kappel ei saanud, ja valged taganesid Ufaasse. Selle linna lähedal võiski toimuda filmis "Tshapajev" kujutatud lahing, milles vapper punakomandör upub.

Tegelikult polnud Vassili Ivanõtsh, mitme tuhande anekdoodi kangelane, võimeline ratsutama; ta sai kirjeldatud lahingu eelõhtul haavata lennukipommist ja üle jõe vedasid teda ungarlastest punasõdurid hoopis parvel. Valgete kätte mängis mehe tema eksnaine Pelageja, õigemini – selle uus armuke, kes hiljem tabati ja maha lasti. Tuli koondati muidu tähtsusetule parvele, ja kaldale Tshapajev ei jõudnudki.

Film on otsast otsani jama. Kappeli väeosad kandsid rohelisi inglise mundreid, mitte musti nagu SD-lased või martovlased, ja surnupealuu oli kokardiks Kornilovi väeosadel. Filmis tõmbab Kappel sigarit nagu jänki, kuid tegelikult ta ei suitsetanudki. Haavatud Tshapai aga lahingust osa ei võtnud. Mingit kuulipildur Ankat väeosas polnud ja Petka oli tegelikus elus truu abielumees; tema lapsed on seetõttu filmi vastu asjatult protestinud.

Koltshaki teenistuses

1918. a. lõpul kohtus Kappel admiral Koltshakiga ja läks tema alluvusse. Nüüd, juba kindralina, sõdis ta Tomskis, Krasnojarskis ja Irkutskis ülestõusnud garnisonidega.

3. detsembril 1919 saab Kappelist Idarinde vägede ülemjuhataja. Kindral Zinevitshi ettepanekule astuda punastega läbirääkimistesse ja lõpetada vaenutegevus vastas ta: "Kodumaa reeturitega rääkida ei soovi!" Läänest taganedes tuli nüüd ka idasuunas lahinguid pidada.

Entente – prantslased ja tshehhid – reetis varsti Koltshaki ning andis ta punastele välja. Tshehhid asusid punaste poolele ja Kappelit Irkutskisse ei lasknud. Ka raudteed ei saanud ta enam kasutada – niipea, kui valged välja ilmusid, kutsusid Siberi raudtee hõivanud tshehhid punaväe appi. See oli thehhidest reeturite Vladivostokki saamise hind.

Kappeli jääretk

Algas Kappeli väe rännak, milles jõgesid ja Baikalit ületades hukkus ligi pool meestest. Pakast oli 35 kraadi; hobust säästes ise jääl kõndinud Kappelil algas külmagangreen ning punaseks kuumutatud kööginoaga amputeeriti tal varbaid ja kandu. Kappel tõsteti hobusele ja nii ratsutas ta mitu päeva, kuni oma surmani piinavates valudes, vägede ees. Tshehhid pakkusid talle viimaks kohta sanitaarvagunis, aga Kappel keeldus.

Kindral suri gangreeni 26. jaanuaril 1920. Ta maeti ajutiselt Tshitaas, kuid taganedes viidi kirst Hiinasse kaasa. Kappeli armee jäänused ühinesid ataman Semjonovi omadega; kasakakindral parun von Ungerni juurde Mongooliasse pääsesid vähesed, sealt pärast Ungerni lüüasaamist 1922. a. Kasahstani said vaid üksikud. Põhimass kasakaid ja kappellasi jäi Hiinasse. Sealt valgusid nad Läände või vahistati pärast Mao võimuletulekut ja anti Nõukogude Liidule välja. Suurem jagu kinnivõetuist suri koonduslaagrites.

Koltshak lasti koos Siberi valitsuse peaministri Pepeljajeviga maha, kuid Lenin keelas sellest rääkida ja lasi hiljem teatada, et Punaarmee Irkutskisse saabudes olevat mahalaskmine juba toimunud. Tüüpiline kommunistlik vale! Kuid see oli alles valede-ajastu algus.

Putini Venemaa rehabiliteerib

President Putini korraldusel on nüüd valgete väejuhid ümber maetud Moskvasse, Donskoi kloostrisse. Sellega on ta end kommunistidest distantseerinud.

Kappel toodi alles hiljuti ära Hiinast ja sõjaväeliste auavaldustega maeti kindral Denikini kõrvale. Teisel pool magavad igavest und Venemaa kommunismivastase võitluse ajud – mõrvatud valged õpetlased.

Koltshakile aga on Irkutskis püstitatud 6-meetrine mälestussammas.
Valgekaartlaste monumente on Venemaal juba üpris palju. Küsitlused näitavad, et Leninit peab positiivseks ajalooliseks isikuks veel vaid 10% venemaalastest.

1997. aastal ütles mulle Moskvas üks vene ajaloolane: kui eestlased oleks Judenitshi valgeid rohkem toetanud ja lasknud kõigil Lätis olnud jõududel, ka Avalovi üksustel ja Landeswehr'il, Piiteri peale minna, oleks Lenin oma kambaga hävitatud ja ajalugu kujunenud hoopis teistsuguseks. Vastasin: "Õigus, aga ilma Eesti Wabariigita – seda poleks siis sündinud…"

Selline kord on see ajalugu. Üks möödalaskmine võib määrata rahva saatuse. Meie oleksime 1918. aastast peale rääkinud kindlasti vene keelt, mis siis, et kapitalistlikul Venemaal.

Alampolkovnik Peeter Jõgioja liikus pärast valgete lüüasaamist ringi vanas lihtsõduri sinelis, varjates end tshekaa eest, ja opteerus 1921. a. lõpul Eestisse. Oma ratsaväemõõga ja Georgi ristid mattis ta koduaeda Toropetsi linnas Velikije Luki kubermangus. Nende kivimajas asub tänini üks Toropetsi algkoole.

Kappeli ja teiste valgete väejuhtide ümbermatmine Moskvasse aga näitab, et Venemaa hakkab vähehaaval muutuma. Tunnustatakse, et mõlemal pool sõdinud tahtsid Venemaale paremat tulevikku ning et võitjate eksperiment ei kandnud vilja. Sõdur polnud selles süüdi, süüdi on alati juhid.

Millal Eesti selle äratundmiseni jõuab ja Lihulas toimunu heastab?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)