Valitsuse päevad loetud?

RALF R. PARVE,      15. september 2004




Väide tundub muidugi bravuurikana, ent võttes kokku valitsuse viimaste aegade tegemised ehk õigemini tegemata jätmised, on näha, et hoobelda pole sel seltskonnal enam millegagi.
Arstid ja meditsiiniõed pagevad raja taha, palgatõusuks aga pole erilisi lootusi. Koolijuhid üle kogu Eesti ei saa üldse aru, mis elukas on programm "21. sajandi kool". 370 000 pensionäri ähvardavad massidemonstratsioonidega ja soovivad 240-kroonist pensionitõusu. Lastega peredki ei rõõmusta. Noored inimesed on orjaseisuses. Õppelaenude tagasimaksmine, seejärel uus aastatepikkune pangalaen oma kodu loomiseks. Maksa ja maksa, kes siis enam lapsi jõuab soetada. Iibest võivad banketilauas rääkida vaid kõrgelseisvad asjapulgad.
Tööandjate hinnangul peaks riigiametnike palgad külmutama, peremehed ise aga oma töömesilastel palka ei tõsta. Sügisel hakkavad jõuliselt palgatõusu nõudma kaevurid.
Võimulolijad on oma saamatusega valitseda loonud olukorra, et streigid osutuvad jõulisteks ja igapäevasteks. Ametiühingud tugevnevad meil iga päevaga.
Riigis käärivad viimaste aastate tugevaimad pinged. Hall argipäev oma probleemidega on enamiku inimeste lootused ning ideaalid purustanud.
Valitsuse seis on nadi. Tagasi on juba astunud kolm ministrit. Läinud on respublikaanist rahandusminister Tõnis Palts, viljasarve varguste pärast astus tagasi rahvaliitlasest põllumajandusminister Tiit Tammsaar, saamatu praamiliikluspoliitika tulemusel pole enam reformlasest ministrit Meelis Atoneni. Jõuliselt nõutakse ka respublikaanist haridusministri Toivo Maimetsa ja rahvaliitlasest siseministri Margus Leivo tagasiastumist. Res Publica abitu sotsiaalministri Marko Pomerantsi tagasiastumist aga nõuavad poliitilised oponendid peaaegu iga paari kuu tagant.
Koalitsiooni huvides oleks mõne ministri väljavahetamine vältimatu, kuid võib kergesti juhtuda, et seda valitsust pole võimalik enam üldsegi päästa.
Pärast Lihula sündmusi on aga juba rahvahulkades üsnagi karmilt ning kategooriliselt nõutud peaminister Juhan Partsi äraminekut.
Ja ega võimukoalitsiooni osapoolte läbisaaminegi kuigi sõbralik ole. Tulekul on 2005. aasta riigieelarve arutamine parlamendis. Taas on oodata võimulolevate parteide karvupidi kokkuminekut. Selle asemel võiksid nad aga endale esitada klassikalise küsimuse: "Olla või mitte olla." See on küsimus!

KURB LUGU: Valimistel hüüdsime "Murrame läbi", võimule saades sai põhimõtteks "Murrame maha!" ja nüüd juba murtakse meid maha.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)