„Lepime ära!"

Prügi olime koristanud ilma käsutagi - meie küla kolm peret hoiab silma peal 2 km pikkuselt Varbla-Pärnu maantee kraavidel. Mõttetalgutel osalesin, kuid kahjuks polnud võimalik sõna saada. Korraldajatele andsin omalt poolt üle sõnavõtuteksti 10 leheküljel. Kahjuks pole sellele mingit vastust saanud. Seega jääb teadmatuks, kas minu mõtted on kuskil kontoris säilitamiseks, et neid võiks mõni tulevane uurija lugeda.

Nüüd on Rainer Nõlvak võtnud palju raskema ülesande, kui olid  kaks eelmist. Kõigepealt püstitaks küsimuse: kas peame ära leppima või hakkame mõistma eri rahvuste vahelist olukorda, analüüsima ajaloosündmuste tekkepõhjusi?

Rein Sikk küsis 29. oktoobri Eesti Päevalehes: „Kui meie palume venelastelt andeks pronksmehega tehtu eest, kas nemad siis meie käest ka küüditamise eest andeks paluvad?" Need kaks probleemi on väga erineva ajaloolise algpõhjusega. Pronkssõduri 2007. aastal lõhkumise süüdlaseks on praegune Eesti valitsus, kes kahjuks oma ränka eksimust tunnistada ei taha. Peaks nagu lepitust paluma. Küüditamine toimus 60 aastat tagasi. Täna Eestis elavad venelased on juba siin sündinud ja 2-3 põlve siin elanud. Kas nemad peaks nüüd hakkama lepitust paluma pahategude eest, mida stalinistlik totalitaarne riigikorraldus 60 aastat tagasi eesti rahvale korraldas? Kas täna Eestis elavad venelased peaks vastutama nende kuritegude eest? Täna Eestis elavad venelased pole selles süüdi, mida Moskva võim 60 aastat tagasi toime pani.

Täna Eestis elavate venelaste esivanemad pole kõik siia omal soovil tulnud. Paljud neist pidid tulema käsukorras - sõjaväelane pidi käsku täitma. Ka kõrgkoolilõpetanu pidi minema sinna, kuhu komisjon teda tööle suunas.

Senini oleme palju kordi kuulnud, et siin elava venelase kohta öeldakse 'okupant' või 'tibla'. Kui nende sõnade kasutajate käest küsida, mida tähendab 'tibla', siis ei oska nad midagi öelda. Olen väga pahane toimetajate peale, kes lubavad nende poolt välja lastud tekstis kasutada teist rahvust halvustavaid sõnu.

Kui nüüd räägime „Lepime ära!", siis peaks sellega alustama kohalik rahvas, seega meie ultraägedad poliitikud ja ajakirjanikud. Kas aga sellise lepituse väljapakkumisega hakkama saame, on küllaltki küsitav. Meie ametlik riigimeedia on aastaid viljelnud russofoobiat. Kas suudavad selle ajakirjanikud nüüd korraga ennast muuta? Globaalne rahavõim on neile senini heldelt maksnud, kui nad õhutavad rahvustevahelist vihavaenu.

Oleks muidugi ootamatult tore, kui homsest alates muutuks Rahvusringhäälingu palgal olev ajakirjanik Aarne Rannamäe (ja ka veel paljud teised) ausaks ja erapooletuks. Lõpetaks russofoobia viljelemise ja Keskerakonna mustamise igal viisil.

Eriti just selles osas, nagu oleks Keskerakond tänase Moskva teenistuses. Hakakem tunnistama, et Keskerakond kõige rohkem püüab ajada ausamat Eesti riigi ja rahva enamuse huvidele vastavat poliitikat. Seda tunnetavad ka Eestis elavad muulased. Kui räägime leppimisest, siis kõigepealt lepime sellega, et rahvas on andnud valimistel Keskerakonnale nii palju hääli. Lõpetame Keskerakonna pooldajate halvustamise.

Ma ei taha eitada seda, et punane Moskva tegi pahategusid. Täna punast Moskvat  enam ei ole, aga samal ajal rõhuvad inimkonda paljud hädad. Miljonid inimesed elavad põgenikelaagrites. Sõditakse Iraagis ja Afganistanis, käimas on mitmed kodusõjad. Vahemerel ja mujal on Aafrikast põgenejate paadid.

Kunagi kirusime Moskva bürokraatiat. Tänane Brüsselist lähtuv bürokratism on palju hullem ja kogu inimkonnale ohtlikum. Maailmas olev kurjus pole punase Moskva päritoluga - kurjust inimkonnale põhjustab globaalne rahavõim.

MANIVALD MÜÜRIPEAL, pensionär Varbla vallast, Pärnumaa

Jaga |