Nädala juubilar SHIRIN EBADI 70

Sõjapoliitika kriitikuid, kes hoiatasid, et Iraaki tungimine hoogustab islamiäärmusluse levikut, mitte lihtsalt ei võetud kuulda, vaid nende üle irvitati avalikult. Eestis sildistati teisitimõtlejad muidugi kohe ka Venemaa huvides tegutsevateks „kasulikeks idiootideks“, kes vihkavat Ameerika Ühendriike.

Mäletan hästi, kuidas meie praegune kaitseminister Jüri Luik (IRL), kes oli läinud siis just kaitseministri kohalt Eesti suursaadikuks Washingtoni, mõnitas 2003. aastal ETV uudistesaate „Aktuaalne Kaamera“ eetris neid, kes ühinesid Jaan Kaplinski rahukirjaga, milles väljendati nördimust Eesti toetuse pärast USA sõjapoliitikale Iraagi suhtes. Luik väitis, et millegipärast pole olnud kuulda nende inimeste kriitikat Venemaa tegevusele Tšetšeenias.

Milline demagoogia! Loomulikult oli rahukirjale alla kirjutanute hulgas neid, kes olid seda kritiseerinud. Kellelegi ei olnud tulnud siis ju pähegi mõte, et Eesti võiks toetada ametlikult ka seda poliitikat. Kuid neil inimestel, kelle silmis kõik maailma probleemid taandusid USA ja Venemaa vastasseisule, oligi ettekujutus maailmast just nii lihtsakoeline ja mustvalge.

Kui ameeriklased olid suhteliselt kiiresti ja enda jaoks väheste ohvritega (pommitamiste käigus hukkunud iraaklaste laipu ei lugenud kokku keegi) Bagdadi jõudnud, siis hakkasid sõjapoliitika toetajad kohe rääkima, et järgmised peatused on Damaskus ja Teheran.

See oli laiem rahvusvaheline kontekst, kus Nobeli komitee otsustas anda rahupreemia Shirin Ebadile, moslemile, Iraani juristile, kes oli pühendanud oma elu seismisele demokraatia ja inimõiguste, eriti aga naiste, laste ja sõjapõgenike õiguste eest. Ebadi pooldas tsivilisatsioonide dialoogi ideed, mida üritas edendada ka Iraani toonane president Muhammed Hatemi.

 "Nobeli rahukomitee otsus anda 2003. aasta preemia mulle, kui esimesele iraanlasele ja esimesele islamiusulisest riigist pärit naisele, kannustab mind ning miljoneid iraanlasi ja islamimaade elanikke lootusega, et meie jõupingutused, püüdlused ja võitlused inimõiguste teostamise suunas ja demokraatia maksmapanekuks meie maades omavad rahvusvahelise kodanikeühiskonna tuge, toetust ja solidaarsust," ütles Ebadi Norras rahupreemia vastuvõtmisel peetud kõnes.

Ta rõhutas nii selles kõnes kui ka arvukates hiljem antud intervjuudes, et tsivilisatsioonide kokkupõrke kontseptsioon on väär. Peaksime hoopis rääkima nendest paralleelidest ja sidemetest, mis erinevaid religioone ja tsivilisatsioone ühendavad, mitte lahknevustest.

"Mina olen kategooriliselt tsivilisatsioonide kokkupõrke idee vastu," ütles ta USA raadiosaatele "Democracy Now!". "See vaatepunkt, see teooria, kerkis esile pärast külma sõja lõppu. Ja see on õigustus sõjale."

Ebadi selgitas, et tsivilisatsioonide kokkupõrkest rääkides peeti siis sisuliselt silmas islami ja läänemaailma kokkupõrget, kuid selle teooria leviku taga peitusid hoopis teised huvid ja faktorid, mis olid seotud sellega, et naftavarud asuvad valdavalt islamimaades. Iraagi ründamisel ei olnud tema arvates midagi pistmist Iraagi elanike abistamisega ja Saddam Husseini diktatuuri kukutamine oli vaid ettekääne Iraagi ründamiseks, et allutada sealsed naftavarud välismaisele kontrollile.

Ebadi ei nõustu samas aga käsitlusega, mille kohaselt islam ja demokraatia on kokkusobimatud. Oma mälestusteraamatus "Iran Awakening: A Memoir ofRevolution and Hope" (2006) (Iraani ärkamine: mälestus revolutsioonist ja lootusest. – Toim.) kirjutab Ebadi, et on juhindunud oma tegevuses kogu aeg arusaamast, et just islami selline tõlgendus, mis on kooskõlas võrdõiguslikkuse ja demokraatiaga, väljendab seda usku õigesti. Samuti on Ebadi veendunud, et muutused peavad tulema Iraanis rahumeelselt, kasvades välja riigist endast, mitte välismaise sõjalise sekkumisega. Viimane oleks selles osas kontraproduktiivne, soovitule vastupidiseid tulemusi andev.

Mis puudutab praegu Iraagi ja Süüria aladel tegutsevat sunniitide äärmusliikumist, mis nimetab ennast lihtsalt Islamiriigiks, siis leiab Ebadi, et lääneriigid peaksid võitlema selle vastu mitte pommidega, vaid kulutama selles regioonis raha hoopis hariduse rahastamiseks ning tegema lõpu korruptsioonile või vähemalt mitte toetama korruptsiooni omalt poolt, sest Islamiriik lähtub ideoloogiast, mille aluseks on islami väärtõlgendus, ja jõuga sellele usuliikumisele lõppu peale teha ei saa. Tuleb talitada targemalt.

ANDRES LAIAPEA

Jaga |