Lastetoetused on saanud valimisratsuks

KAI KOTKA,      10. juuli 2002


Kui tõsta igale lapsele makstav rahaline toetus 1000 kroonini, tuleks ära jätta kõik teised peretoetuste liigid, kaasa arvatud lapsehooldustasu.

Näib, et lastetoetustest on saamas opositsioonierakondade järgmine valimisratsu. Kuidas muidu nimetada Isamaaliidu ja Mõõdukate selleteemalisi avaldusi just nüüd, kui valimisteni on jäänud loetud kuud.

Kust võtta igale lapsele 1000 krooni?

Erilist tähelepanu tuleb pöörata just Isamaaliidu lubadusele tõsta lastetoetused 1000 kroonini, sest erakonna programmis peetakse oluliseks hoopiski maksusoodustuste
andmist paljulapselistele peredele. Lubada maksusoodustust ja tõsta samal ajal toetusi - kuid milliste vahendite arvelt? Maksusoodustuse andmine tähendab teatud osa maksude mittelaekumist, järelikult jääb ka väiksemaks võimalus toetusi maksta ja küsitavaks muutub toetuste tänase taseme säilitamine.
Igale lapsele 1000 krooni ei ole üldsegi halb mõte - kindlasti on kõik lapsed sellist toetamist väärt. Kui mõelda aga väljaminekutele, mida lapse kasvatamine nõuab, ei piisa kindlasti ka sellest rahast, sest ükski laps ei saa suureks ainult sooja toa ja korraliku toiduga. Vanemad peavad investeerima oma laste arengusse märksa suuremaid summasid. Kuid vanemate võimalused on erinevad. Ja erinevad on ka riikide võimalused toetada peresid laste kasvatamisel. Eesti riik kasutab aastas üle 16% sisemajanduse kogutoodangust sotsiaalsüsteemile.
Seda on vähe ja sellise näitajaga oleksime tänaste Euroopa Liidu riikide seas kindlasti viimased, sest nii Põhjamaad kui teised jõukamad riigid annavad sotsiaalsüsteemile 30% sisemajanduse koguproduktist. Kas peaksime laskma majandusel veelgi areneda ja alles siis tõstma sotsiaalkulude osakaalu. Ei, kindlasti mitte. Olen kindel, et sotsiaalsfäär peab arenema koos majandusega, kuid lähtuma peame alati hetke reaalsetest võimalustest.

Eelmine valitsus unustas lapsed hoopis

Kui tõsta igale lapsele makstav rahaline toetus 1000 kroonini, tuleks ära jätta kõik teised peretoetuste liigid, kaasa arvatud lapsehooldustasu ning üle poole vajaminevast summast oleks ikka veel puudu. Kuigi 1000kroonine lapsetoetus on ahvatlev, ei usu
ma, et pered oleksid valmis loobuma teistest peretoetuste liikidest, nagu sünnitoetused ja lapsehooldustasud. Või kuidas käsitleda uuest õppeaastast kavandatud tasuta
koolitoitu algklasside osas? Ka see on riigipoolne abi lastega peredele.
Vahel näivad asjad, mille eest ei pea maksma, nii loomulikena ja tundub, et nad ongi tasuta. Kui ühel päeval tuleks aga iga teenuse eest maksta ...
Mõõdukad on perepoliitika valdkonnas realistlikumad ning tahavad tõsta esimesele lapsele makstava rahalise toetuse samale tasemele järgnevaile lastele makstavate toetustega.
Kuid mõõdukaid ei saa tõsiselt võtta. Miks jätsid nad oma valitsemise ajal siis esimese lapse toetuse tõstmata? Kas tõesti ei olnud vahendeid? Aga Eesti Raudtee erastamise nõustamiseks või Eesti märgi väljatöötamiseks makstud miljonid, kas neid ei oleks võinud hoopiski peretoetusteks suunata? Siin ei saa Mõõdukad küll koalitsioonipartnereid süüdistada, need olid just nende valikud.
Nüüd aga määritakse lastega peredele mett moka peale ja kritiseeritakse tänast
soovi esimese lapse toetuse tõstmiseks 75 krooni võrra. Esimese lapse toetus ei ole pärast 1997. aastat tõusnud. Mõnele perele võib see ju kommiraha olla, kuid vaesematele peredele, kelle lastetoetused moodustavad üle 10% sissetulekuist, on sellel siiski oluline tähtsus. Riigieelarvele tähendab see aga 183 miljonilist lisakulu, mis nõuab planeerimist ning eelnevaid kokkuleppeid. Lisaks tahame tõsta ka lapse-hooldustasu määra 200 krooni võrra, mis tõstab just lapsega kodus oleva ema sissetulekut.
Eesti peretoetuste süsteem on universaalne, see tähendab, et toetusi saavad kõik lastega pered sõltumata sissetulekutest. Nii ongi igal perel võimalik valida, kas osta kommi või leiba. Toetuste tase on küll madal, kuid need pered, kes on õigustatud saama mitut toetust, saavad suurema summa. Peretoetused on suunatud laste kasvatamisega seotud kulude osaliseks katmiseks. Kindlasti on 300 krooni suurem kui 200, kuid milliseid kulutusi toetusraha katma peaks, on lõputu vaidlus. Perepoliitika ei tohi tähendada valimiseelseid loosungeid. Perede heaolu on märksa tõsisem ja sellega tuleb tegelda järjekindlalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)