Rahvarinde loomine muutis ajaloo kulgu

1986. aasta kevadel toimus Tšernobõli tuumaelektrijaamas katastroof, pärast mida hakati N.Liidus esimest korda avalikustama keskkonnaohtusid ja nendega seonduvaid probleeme. Selline tegevus sai toimuda tänu NSVL-i tollase juhi Gorbatšovi  algatatud glasnostipoliitikale (avalikustamisele). Eestis oldi juba 1970. aastatest alates kavandatud Virumaale uusi fosforiidikaevandusi ning nüüd tekkis meedial võimalus need plaanid avaldada. See tõi meil omakorda  kaasa rahva suure pahameele Eesti NSV juhtkonna vastu ning nn fosforiidisõda kulmineerus 1987. aasta kevadel Tartu üliõpilaste protestiaktsioonideks.

Juba sama aasta sügisel, 26. septembril ilmus Tartu ajalehes „Edasi“ majandusteadlaste poolt koostatud Isemajandava Eesti (IME) programm, mille alusel ENSV territooriumil paiknev majandus pidi alluma ainult ENSV valitsusele. Programmile olid alla kirjutanud Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Avaldatud mõtted olid loomulikult täielikus vastuolus kommunistliku partei poliitikaga, aga rahva seas tekitas see suure lootuse muutusteks ja toetuse IME-le.

Legaalne opositsioon

1. ja 2. aprillil 1988 toimus Toompea lossi saalis Eesti loominguliste liitude juhatuste ühispleenum. Kokkutulemise eesmärk oli arutada loovliitude tegevust NLKP XXVII kongressi otsuste täitmisel ja XIX üleliiduliseks parteikonverentsiks valmistumisel. Täiesti ootamatult tekkis esinejate sõnavõttudesse kriitika demokratiseerumise aeglusest ja peagi asuti arutama ühiskonna olulisi valupunkte. Lõpuks nõuti: isemajandamisele üleminekut, rahvusteaduste prioriteetsuse taastamist, suuremat avalikustamist, 1941. ja 1949. aasta massiküüditamise tunnistamist ebaseaduslikuks, immigratsiooni tõkestamist, kultuurielu detsentraliseerimist jmt.

Kõik eelnev oli justkui avamäng 13. aprillil 1988 toimunud rahva seas väga populaarsele Eesti Televisiooni hilisõhtusele saatele "Mõtleme veel", kus pool saadet rahulikult arutati kodanikualgatuse rakendamise võimalusi, aga peale vaheaega  rabas kõiki televaatajaid ja samuti saates osalenuid Edgar Savisaare poolt öeldu: „On vaja luua perestroika toetuseks legaalne opositsioon, demokraatlik liikumine Rahvarinne!“

Rahvarindega kutsuti liituma kõiki uutmismeelseid inimesi. Senini olid rahva „algatused“ alati saanud alguse „ülalt“, aga nüüd kutsuti tegudele lihtinimesi. Eesti rahvas oli juba ammu millegi niisuguse toimumist lootnud ja oodanud. Nüüd avanes meile kõigile võimalus ise osaleda kauaoodatud vabaduse saavutamisele kaasaaitamisel.  Järgmisel hommikul ei leidunud eestikeelset ja -meelset asutust, kus poleks arutatud Rahvarinde-teemat ja mõeldud võimalustest selle liikumisega ühineda.

AADU JÕGIAAS

Jaga |