Vladimir Velman: Viis aastat õpiaega Euroliidus

Muide, selle analoogiaga võib võrdluse Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel lõpetadagi. Tehti ju eelmise sajandi 30-ndate aastate lõpul valik meilt küsimata, aga 21. sajandi algul tegime valiku meie ise.

Ja täna peaksime mõtlema, mis on siis meie jaoks olnud need viis aastat Euroopa Liidu liikmestaatust? Kas oleme olnud hoolsad õppijad euroopaliku poliitika ülikoolis, kas oleme suutnud kasutada eeliseid, mida Euroopa Liit oma uustulnukatele pakub?

 Eesti poliitikat suunab vaid hirm Savisaare ees

Naiivne on mõelda, et Euroopa poliitikas käitume teisiti kui Eesti poliitikas. Esimene Eesti poliitikute vahetus Europarlamendis oli väga kirju. Seda seepärast, et isikuline tegur on meie maal üldse vaat et kõige tähtsam. Näiteks teeb valitsuskoalitsioon kõik selleks, et mitte lasta Edgar Savisaarel oma poliitilist potentsiaali täiel määral kasutada. Hirmust tema ees ei võeta vastu presidendi otsevalimise seadust, hirmust tema ees võetakse vastu terve pakett seadusi valimiskorra kohta Tallinnas.  Samast hirmust lähtudes on aeg  vastu võtta eriseadus, mis keelaks Savisaarel seada oma kandidatuur üles ükskõik millistel valimistel – nii oleks asi ehk lahendatud…?

Esimestel Europarlamendi valimistel 2004. aasta  juunis töötas „Toomas Hendrik Ilvese sündroom“ – enda välispoliitilise autoriteedi najal tassis ta Europarlamenti veel kaks sotsiaaldemokraati – Marianne Mikko ja Andres Tarandi. Ilvese osa räägibki isiksuse tähtsusest ajaloos…

Nii juhtuski, et kolm Eesti kuuest Europarlamendi saadikust esindasid üht, Eestis üldsegi mitte tõsiseltvõetavat poliitilist jõudu. Kui arvestada, et ka Euroopas ei tekkinud meie eurosaadikutel soovi omavahel kokku leppida, ei tegelnud nad selle viie aasta jooksul suurt millegagi. Igaüks püüdis oma teokarpi ronida. Nii et mingist “Eesti asja ajamisest” Euroopa poliitikas nüüd küll juttu ei ole olnud. Muide, selles ei ole midagi imelikku veel ühe asja pärast: täna on Eesti poliitika sõltumatus samasugune nonsenss, nagu üldse oskus vastu võtta mingeid iseseisvaid ja vastutusrikkaid otsuseid.

 Oleme ilma kümnetest miljonitest eurodest

Üsna trööstitu on olukord selleski, kuidas viimase viie aasta jooksul on kasutatud neid rahalisi vahendeid, mida EL uustulnukatele jagab. Ekspertide hinnangul käib jutt kümnetest miljonitest eurodest, mis võivad olla meie jaoks igaveseks kadunud, kui Eesti kõiki finantseerimistingimusi ei täida. Kahjuks ei ole mõningate ametkondade ja ministeeriumide ametnikud oma tööd vajalikul viisil teinud. Sellest on eriti kahju just praegu, kui eurorahad võiksid aidata pehmendada majanduskriisi tagajärgi.

Loomulikult oli raske uskuda, et sattudes Euroopa Liitu muutume kohe eurooplasteks. Kuid on aeg endale selgeks teha, et täna ootab Euroopa meilt arukaid ja kaalukaid otsuseid. Täna oleme Euroopa Liidu võrdväärsed arhitektid. On aeg teha oma järeldused esimesest viiest õpiaastast ning püüda euroülikoolis kursusekaaslastele järele jõuda. Aeg on saada eurooplasteks selle mitmekülgse sõna igas mõttes.

Sealjuures – õppides tolerantsust ka rahvusküsimuses. Kas see meeldib või ei, aga ainurahvuslike riikide aeg hakkab ümber saama. Tuleviku tegijad on multikultuursed riigid, kus kõrgeimaks väärtuseks on kodanikuühiskond. Ja kus on loodud kõik võimalused rahvuskultuuride arendamiseks.

Kuu aja pärast on Europarlamendi valimised. Need toimuvad esimest korda erakondlike suletud nimekirjade järgi. Valides erakonna, tema maailmavaate, määrame Eesti tulevase kursi Euroopas. Tehkem siis oma valik teadlikult ja aktiivselt – ehk tehkem seekord teisiti kui viis aastat tagasi!

  VLADIMIR VELMAN

Riigikogu liige,  Keskerakonna Euroopa Parlamendi saadikukandidaat

Jaga |