Klassikut näed vaid kirstus

Süüdi pole ju tegelikult nooruslik lehetoimetus, see Eesti Vabariigi uus põlvkond, sest peaaegu kõik eesti elavad kultuuriklassikud on pildilt kadunud, nende nägusid uued tegijad lihtsalt enam ei tea. Meil on küll riigitelevisioonis lausa „Kirjandusministeerium“ ja on ka „Jüri Üdi klubi“, aga seal võib näha hulganisti neid suleseppi, kes reklaamivad oma esimest raamatut või peavad end kirjanikuks ka ilma raamatuta, mitte aga neid, keda eesti rahvas lugeda armastab. Muide, Jüri Tuulik suutis Abruka saare kirjutada nähtavaks ja olemasolevaks ka meie venekeelsele raamatusõbrale.

Klassikuks saadavat alles pärast surma. Jüri Tuulik oli  elav klassik juba ammu enne lõplikku lahkumist. Sellega on vähesed hakkama saanud. Aga see on kahjuks Eesti Vabariigi „saavutus“, et meie elavaid klassikuid uus põlvkond ei tunne. Tühiste parteisekretäride austamine oleks isegi Nõukogude Eesti televisoonis võimatu olnud, aga nüüd on iseenesestmõistetav, et partorgide näopilte teab iga toimetus, kultuuriklassikuid aga mitte, sest nad on elavalt maetud. Küll õnneks lugejate südamesse, aga siiski maetud, sest riik on nad elavalt hauda ehk unustusse saatnud! Ja seni, kuni keegi ei mässa selle vastu, et parem on näidata riigiekraanil pidevalt brežnevlikke ideoloogiasõdureid ja lugejata kirjanikke kui tõelisi kultuurisuurusi, on meie jutud eesti kultuuri säilitamisest ja arendamisest  naeruväärsed.

 Leinajad ei mahtunud Kuressaare linnateatrisse ära

 On sobiv hetk meenutada, et kaksikvennad Tuulikud ei kuulunud kommunistlikku parteisse. Jüri Tuuliku humoorikad Abruka lood muudavad ta aga Oskar Lutsu sarnaseks, keda rahvas ei unusta, rääkigu kriitikud erinevatel aegadel mida tahes. Seda tõestas ka Jüri Tuuliku ärasaatmine Kuressaare linnateatris, kus rahvast ehk lugejaid oli kirjanikku leinamas nii palju, et nad ei mahtunud saali ära. Kohal oli ka endine linnapea ja praegune kultuuriminister Urve Tiidus, kes veel õnneks mäletab, mida niisugused üdini eestilikud kirjanikud meile stagnaajal tähendasid. Nemad olid meie usk, lootus ja armastus. Usk sellesse, et eesti kirjandus ei hääbu. Uus Kuressaare linnapea Hannes Hanso tegi umbes samal ajal riiklikul telekanalil teatavaks oma suurejoonelisi rännuplaane Aafrikasse, aga plaane sellest, kuidas meie saartel elavaid kultuuriklassikuid ka Eesti mandril paremini tutvustada, et näopilte enam segamini ei aetaks, pole temalt seni kuulda olnud.

 Ma ei hakka Jüri Tuuliku loomingust pikemalt kirjutama, sest kes on lugenud, see teab. Kes ei loe, sellele ei aita ka selgitamine midagi. Ehk võiks ajakirjanikele meenutada vaid seda, et kaksikvennad Tuulikud olid vanavanemate kaudu suguluses mitte ainult Juhan Smuuli, vaid ka Juhan Peegliga, keda peetakse teatavasti eesti ajakirjanduse teerajajaks läbi väga keerulise nõukogude aja.

 Kas on siis tõesti praegune aeg veel keerulisem, et ajakirjanike tee meie kultuuri elavate klassikute juurde on umbe kasvanud? Ainult Tallinna Televisioonis näeb neid aeg-ajalt ekraanil (eriti Wimberg-Urmeti, aga ka Maris Johannese kultuurisaadetes). Muudes telekanalites  on peakangelasteks poliitikud, stagnaaegsed välis- ja muud kommentaatorid, aeg-ajalt sekka verinoori suleseppi ja kultuurihakatisi, kes kõik rohkem popkultuuri vallast, nagu oleks kogu eesti kultuur ainult suur meelelahutus. Kirjanikest, keda rahvas tõesti armastab, räägitakse lühidalt vaid siis, kui nad on juba igaveseks lahkunud.

Miks Jüri Tuulikut teleekraanil ei näidatud?

 Jah, Jüri Tuulik oli raskelt haige, aga veel paar aastat tagasi kohtasin ma teda Ventspilsi kirjandusmajas, kui ta oli täie tervise juures. Hommikused vestlused kaksikvendadega jätsid mulle unustamatu mälestuse, sest meie kolm olime ainsad varajased tõusjad. Ülo Tuulik meenutas Kuressaares venna ärasaatmisel, et ta jälgis alati vaimustusega säravaid dialooge, kus Jüri vastused olid nagu täpsed huumoripallid, mida ta üle võrgu kaasvestleja poole lennutas.

 Minul oli see rõõm, et ma sain Ventspilsis Jüri Tuuliku vestluskunsti veel elavas esituses nautida. Aga veel kord – kahjuks pole seda rõõmu olnud meie televaatajal. Üks meie rahva suuri kirjanduslikke lemmikuid lahkus Eesti Vabariigi avalikust elust ammu enne seda, kui ta Abrukal mulda sängitati. Kes esinevad aga meie riiklikul telepildil? Seda võite igal õhtul ise võrrelda, kui võtate riiulist mõne auväärse eesti kirjaniku raamatu, kes teid stagnaajal lohutanud ja julgustanud, olgu Mihkel Mutt, Asta Põldmäe, Mats Traat, Rein Põder, Jaak Jõerüüt, Viivi Luik või keegi teine... Kas jäämegi ootama, millal sama nägu kord telepildile ilmub? Äkki juba enne kirstu panekut?        

Jaga |