Kahekordne kakskeelsus

HERBERT VAINU,      27. veebruar 2008


Taasiseseisvunud Eesti on muutunud kahekordselt kakskeelseks: ametlik asjaajamine käib eesti ja inglise keeles, reklaam aga eesti ja vene keeles.

Selles avaldub minu arvates, üldistatult väljendades, tänase Eesti poliitiline ja majanduslik aspekt. Inglise keelega vannume truudust NATO-le ja Euroopa Liidule, vene keeles püütakse aga meelitada muukeelset elanikkonda rohkem ostma Eesti kaupa ning seeläbi suurendama tootjate ja poodide tulu.

Samal ajal kurdetakse, et venekeelse elanikkonna integreerumine Eesti ühiskonda areneb visalt. Kas pole asi selles, et puudulikult arvestatakse kolmandat komponenti – sotsiaalset? See ilmneb meie eesti- ja venekeelse nn suure ajakirjanduse lugemisel.

22. jaanuari Kesknädalas anti üsnagi mitmekülgne pilt põhjustest, miks Eestis elavad rahvusvähemused ei tunne end eestlastega võrdsetena. Vast peaks valitsus pöörama suuremat tähelepanu nende probleemide lahendamisele?

Praegu aga paistab valitsuse rahvuspoliitika keskpunktis olevat eestikeelse õppe sisseviimine venekeelsetesse koolidesse. Samal ajal tulevad teated, et Eesti immigratsioonikvoote suurendatakse. Nähtavasti kavatsetakse Lääne-Euroopa riikide eeskujul siia tuua töötajaid Aafrika ja Aasia maadest. On aga teada, et Lääne-Euroopas on sellega seoses tekkinud tõsiseid probleeme.

Samal ajal avaldatakse uuringuid selle kohta, et meie muukeelsed noored tahavad enamikus minna mujale, esmajoones läänemaadesse. Kas poleks targem praeguses olukorras teha kõik niisuguse arengu takistamiseks?

Praegu kirjutatakse palju, et venestamine olevat alanud kohe pärast Eesti minekut NSV Liidu koosseisu. Viidatakse mõningatele suulistele avaldustele. Teada on aga, et vastav üleliiduline salajane parteiotsus võeti vastu alles Brezhnevi ajal. Ning et oli olemas ka EKP sellesuunaline salastamata otsus. Tolleaegsete juhtide ja õpetajate mälestustest selgub ka, et venestamine muutus just siis aktuaalseks.

Aga enne? Teatavasti viidi NSV Liidus tollel ajal ellu industrialiseerimispoliitikat. Kõiki sealjuures tehtud vigu arvestades tuleb siiski konstateerida, et järgnenud suures sõjas oli varasem industrialiseerimine siiski üks tähtis võidu põhialus. Kas mitte pärast Baltikumi lülitamist NSV Liidu koosseisu siia toodud industrialiseerimine ei olnud algul peapõhjus idaslaavlaste sissetoomiseks Baltikumi? Leedus see erilist mõju ei avaldanud, küll aga Eestis ja Lätis, kus juba varem oli alanud kurtmine tühjade hällide üle. Kõiki neid momente tuleks nähtavasti arvestada ka Eesti sotsiaalpoliitikas.

Kas poleks mõistlik kraaklemise asemel tähelepanu pöörata tarkade kompromisside otsimisele? Ning kas niimoodi ei võiks Eesti olla teistelegi mingil määral eeskujuks tänapäevase inimkonna kohal rippuvate suurte ohtude vähendamisel?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)