Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Eesti rahvas peab tagasi saama õiglase hääletamissüsteemi

MIHHAIL STALNUHHIN,      29. mai 2013

28. mail 2012 kõlas Riigikogu saalis ühe koalitsioonisaadiku suust arvamus, et Eesti rahvas peab küsima oma riigi endale tagasi. Räägime siis sel teemal seoses valimisprotsessiga.
 



MIHHAIL STALNUHHIN, Riigikogu liige (Keskerakond)


Demokraatia on tõenäoliselt leiutanud vanad kreeklased ja neil oli oma ettekujutus ka valimisprotsessist. Kui Ateenas läks valimisteks, siis kõige vanemad kirjeldatud valimised toimusid niiviisi, et pandi paika üks savipott, mille kõrval olid mustad ja valged kivid. Kõik hääleõiguslikud linnaelanikud kõndisid sellest mööda, võtsid ühe kivi ja panid selle potti. Seega oli tagatud valimiste salajasus, igaühel oli võimalik teha isiklik valik jne. Tegemist oli eheda demokraatiaga.



Eesti e-hääletus kui kreeka muinasjutt

Kujutame ette, et tollal oleks ilmunud välja üks isik või inimgrupp, sellised progressistid, kes ütelnuks, et kõigil ei ole mugav nii valida. Selleks et kõik saaksid osa võtta, teinuks nad ettepaneku, et igaüks saab hääletada suvalises kohas, näiteks mere ääres. Meil on kompuuter, aga neil oli näiteks meri, kus elab keegi Neptunuse-nimeline jumal. Nende progressistide ettepaneku kohaselt võinuks soovija visata merre musta või valge kivi, pärast kuulatakse lainete sosinat, ja Neptunus teatab, kui palju on musti kive ja kui palju on valgeid.


Kui nüüd veidike mõelda, siis tegelikult selline kirjeldus sarnaneb vägagi meie tänapäevase, Eestis toimuva elektroonilise hääletamise mõttele ja sisule. Vaevalt, et see Ateenas oleks läbi läinud. Ma arvan, et sellise ettepaneku teinud mehed oleksid saanud süüdistuse võimu ülevõtmise katses ning oleksid eluks ajaks linnast välja aetud.


Peatun nüüd meie hääletamissüsteemi juures. Ma olen kunagi oma elus töötanud lasteaia vanema rühma ealistega ja esimese-teise klassiga. Sellest ajast peale olen kindel, et illustratsioon annab mõnikord edasi palju rohkem kui hästi palju tihedat teksti. Seepärast toon siinkohal välja ühe illustratsiooni - nimelt kaardipaki.


Kui ma tulen valimisjaoskonda hääletama, siis on minu ees valimiskomisjon ja on vaatlejad. Mina vaatan, mida mulle pakutakse, ja valin pakist suvalise kandidaadi. Keegi ei tea, mis valiku ma tegin. Seda ei tea valimiskomisjon ja ka vaatlejad ei tea seda. Aga milles ma olen kindel, on see, et ma tegin oma valiku, pannes valimissedelile täpselt kirja selle numbri, kelle poolt hääletasin. ja see ei kao mitte kuskile, sest valimisjaoskonnas istuvad hundinägudega vaatlejad, kes ei lase mitte kellelgi valimiskasti kallale minna. Kõik vabade valimiste tingimused on seega täidetud.



E-hääl kaob ei-tea-kuhu

Kui ma aga hakkan hääletama elektrooniliselt, siis teen samuti valiku. Kuid erinevus on selles, et nüüd ma võin kõigile täitsa vabalt näidata, kelle poolt ma valisin. Sest kuidagi ei ole välistatud, et inimesel, kes hääletab kodus suvalisel ajal arvutist, ei ole või ei saa olla kõrval kedagi. Kas on kindlustatud, et hääletaja kõrval ei või istuda mõni ülemus, kes lihtsalt survestab seda inimest? Ei ole. Kas on kindlustatud, et keegi teine ei hääleta tema ID-kaardiga? Ei ole.


Järgnevalt peab edastama oma hääle hääletussüsteemi programmile. Kõik, mis mul on jäänud teha, on talle see hääl üle anda. Kas ma saan kontrollida, kuhu see hääl ikkagi jõudis? Ei saa. Kas ma saan kontrollida, et ei toimu häälte ühest kohast teise laadimist? Ei saa. Kust ma üldse tean, mis seal programmis on? Ma saan ainult küsida: "Kulla hääletamissüsteem, ütle, palun, kas see, mis sa kätte said ja mis on registreeritud, on täpselt see, mille ma valisin?" Tegelikult võib vastata ükstapuha mida, aga hääletusmasin vastab kokkulepitult: jah, see on täpselt nii!


Aga tegelikult ei mina hääletajana ega valimiskomisjon saa seda kontrollida.

 

Niiviisi toimib Eesti hääletamissüsteem, mis hakkab pärast neid hääli ümber tõstma.


Kõik Eestis toimunud elektroonilised hääletamised pole olnud legitiimsed selles elektroonilise hääletamise osas. Tegu on täiesti läbipaistmatu süsteemiga.



Ka IT-spetsid ise ei usalda e-hääletust

Kui juba murtakse sisse Pentagoni leheküljele ja lõhutakse nende faile, siis kas saame ikka kindlad olla, et mingi hääletussüsteem Eestis teeb täpselt seda, mida meie soovime?


Ma tean mitut kõrgetasemelist programmeerijat, kes valimispäeval ei kasuta oma kompuutrit hääletamiseks. Nad käivad valimisjaoskonnas ja hääletavad seal, sest see on ainus tingimus, kuidas kindlustada, et sinu hääl jõuab sinna, kuhu ta peab jõudma.


Ja kui keegi koalitsioonist nõuab, et Eesti rahvas peab küsima oma riigi endale tagasi, siis mina ütlen selle peale, et Eesti rahvas peab ennekõike tagasi saama õiglase ja põhiseadusele vastava hääletamissüsteemi. Tal peab olema võimalus valida seda võimu, mida ta tahab, mitte aga seda, mida võib-olla keegi on talle pähe määrinud.



Tekst on võetud Mihhail Stalnuhhini kõnest Riigikogus 26. septembril 2012.

 


[esiletõsted]   Kui juba murtakse sisse Pentagoni leheküljele ja lõhutakse nende faile, siis kas saame ikka kindlad olla, et mingi hääletussüsteem Eestis teeb täpselt seda, mida meie soovime? 

VOTE! VALI! E-valimistel puuduvad salajasus, turvalisus ja tegemist on täiesti läbipaistmatu nähtusega. E-hääletusel pole demokraatiaga midagi ühist.

 



Viimati muudetud: 29.05.2013
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail