Eestlase ajalugu on üks suur müstika

JÜRI KADAK,      09. august 2006


5. osa

Uued limitshikud tulekul

Nagu leegionärid idarindel, laulsid ka minu eakaaslased noorpõlves õllepudeli või kangema märjukese taga laulukest „Eesti piir käib vastu Hiina piiri ja Venemaa peab vahelt kaduma". Nüüd aga mõtlen hirmuga, mis siis saab, kui see peaks kunagi nii juhtuma, et meie idapiiridel ühel päeval vaatab vastu kristlasest venelase asemel hoopis pilusilmne hiinlane või islamiusuline moslem. Praegused globaalsed ja demograafilised muutused maailmas teevad need protsessid aga üsna usutavaks. Selleks on vaja ainult pisut jälgida neid protsesse, mis toimuvad tänapäeva Venemaal. Rääkimata Siberist, elab näiteks Rostovis 20 000-tuhandeline hiina diasporaa. Napoleon kirjutas kunagi, et riigi poliitika määrab tema geograafiline asupaik. See tähendab sisuliselt ka seda, et geograafilises ruumis võivad muutuda rahvad ja tsivilisatsioon, kuid geopoliitilised dogmad jäävad. Nii juhtus kunagi, kui ühes ja samas geopoliitilises ruumis võtsid türklased üle Aleksander Suure ja Bütsantsi geopoliitilised ideed. Miks nii ei või juhtuda Vene geopoliitilise ideega, kui nüüdisaja Venemaa ajalugu väidab, et ta moodustas kunagise tatari-mongoli impeeriumiga ühe terviku ja mille üheks juhtivaks jõuks oli Vladimiri-Moskva vürstiriik. „Vene oht" võib muutuda kiiresti hiina või moslemi ohuks. Meil on siiani ilmselt ajaloos vedanud, et meid venestada püüdnud rahval ei jätkunud selleks piisavalt inimressurssi ega aega. Eesti Vabariigi praeguse demograafiapoliitika tulem on selline, et lähiaastatel algab Eestis elavate eestlaste arv numbriga 8 ehk meie arv on langemas alla 900 000. Nüüdne „Welcome to Estonia" tähendab tegelikkuses, et meil ostetakse aastas rohkem autosid ja sureb inimesi, kui sünnib lapsi. Eesti on Euroopa üheks kõige sotsiaalselt lõhestunumaks riigiks. Spetsialistid ning oskustöölised lahkuvad kõrgemapalgalistele tööotsingutele läände ja ilmselt ei ole vaja teravat pilku, et tabada muutusi meie meditsiinilises ja muus teenindussfääris venekeelse tööjõu kasuks. Samas on aga olemasoleva venekeelse tööjõu potentsiaal ammendumas, millel seisavad püsti terved majandusharud. Poliitikud on tunnistanud, et lähiaastatel tuleb ümber korraldada kogu majandus- ja sotsiaalsüsteem. Kuid samas on rahvale välja ütlemata jäetud „suur saladus" – loodus tühja kohta ei salli. Sellekohaselt on võõrtööliste hordide ehk limitshikute saabumine puhtalt aja küsimus. Ilmselt saab see toimuma nii nagu möödunud sajandi 60ndatel Prantsusmaal ja Saksamaal, kui toodi sisse massiliselt noori ja terveid maksumaksjaid, selleks et hoida oma kodanikkonna sotsiaalset kindlustatust. Kuid viimased ei lahkunudki ja tõid järele ka kogu suguseltsi. Meie seis on võrreldes nendega tunduvalt nirum, sest teatavasti ei kuulu tööjõumahukate ettevõtete kapital mitte eestlastele, vaid välisinvestoritele, ning viimaseid huvitab kasum, aga mitte eestikeskne ühiskond. Ei ole vaja kolm korda arvata, mis riigist hakkab sisse voolama võõrtööjõud, selle määrab elatustaseme vahe, sotsiaalselt kohandatud pinnas ja suurkapitali omand. Veri on alati paksem kui vesi. Ilmselt ei lahku siit ka Vladimir Putini kutsel oma ajaloolisele kodumaale enamik venekeelsest elanikkonnast. Kahtlen sügavalt selles, kas praeguse integratsioonipoliitika pankroti kohaselt suudame integreerida eesti ühiskonda uut sisserännet, kui me venekeelsetes koolides ei ole suutnud korraldada tõsiseltvõetavat eesti keele õpetust ja korraldada eestikeelset ühiskonnakorraldust. Kas kõiges selles olid järjekordselt süüdi tiblad?

Kommarid ahju

Gustav Naani põlvkonna teooria kohaselt leidis iga uus põlvkond eelmise kohta koode ja tunnuseid, millega oli võimalik neid poliitikast – võimukonkurentsist välja tõrjuda. Selleks tänaseks tunnussõnaks sai punane ehk kommar, mis ei tähenda küll ideelist kommunisti, ehk leninlast-stalinlast, vaid eelmise sajandi viimasel poolel valitseva ühiskonnakorraldusega kohanenud ühiskonna aktiivsemat osa, riigiteenistujaid ja intelligentsi. Selleks ei pidanud alati olude sunnil värsse suurele Stalinile ja kantaati Leninile kirjutama. Kommar on ka see, kes Mart Laari ajalookäsitluse kohaselt ajalugu ei õpeta või ei jaga tänase võimueliidi kambakraatia seisukohti. See poliittehnoloogia võimaldab vajadusel madalalaubalise kommari kui luuseri sildi kaela riputada igale eelmise põlvkonna esindajale ja sellega ta ühiskonna aktiivsest osast elimineerida, kui ta näitab täna ülesse ühiskondlikku aktiivsust või püüab „eesti elust" oma arvamust avaldada. Ma julgen aga väita, et kui Eesti Vabariik oleks taasiseseisvunud 10 aastat hiljem, 2001. aastal, siis kommarite nimistus oleksid paljud tänased edukad poliitikud või majandusjuhid, kellele võiks punase särgi selga tõmmata ning ahjumineku järjekorda seada.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)