Parim lahendus varjupaik?

08. oktoober 2003


Avatud Eesti Fondi ja Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uuringu kohaselt saab aastas perevägivalla tõttu Eestis vigastada 41 000 naist. See on uudis ehk avalikkusele, kuid sotsiaaltöötajatele on see probleem teada juba aastaid. Paraku on võimalused naiste ja laste kaitseks midagi ära teha vähesed ja ühekülgsed.

Kui sotsiaaltöötaja peab tegelema perevägivallaga, siis enamasti on pakutav lahendus vägivalla all kannatavale emale varjupaiga pakkumine, kuni mees kodus maha rahuneb. Laps viiakse parimal juhul koos emaga varjupaika ning halvimal juhul eraldatakse emast. Probleemide põhjustega ei tegele aga keegi - puudub julgus, puuduvad teadmised, puudub lootus tulemusi saavutada. Loomulikult tähendab vägivaldse pereisaga suhtlemine riski, ebameeldivusi, konflikte, kuid sellest ei tulene mitte kuidagi sekkumise vajaduse olematus. Ebaeetiline ja ebaaus on kannatanule kannatusi juurde tuua. Miks peab naine üksi või koos lapsega lahkuma kodunt, kuniks mees maha rahuneb? Miks peab naine kükitama kusagil varjupaigas, samal ajal kui vägivaldne mees kodus närve rahustab? Loogilisem oleks mees kusagile maha rahunema viia, et kannatada saanud koduses õhkkonnas shokist üle saaksid.
Samas kui vaadata, milliseid teenuseid omavalitsus või riik vägivaldsele pereisale pakub, siis ei leiagi me muud kui vaid kriminaalkaristust. Vangistusseaduse kohaselt võib ju ka vangistust näha sotsiaalteenusena, kuivõrd kinnipidamise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguspäraselt käituma. Kuid kui hinnata asjaolusid ja lugeda uuringuid, siis ilmneb, et seda eesmärki reeglina ei saavutata. Midagi muud aga olemasolev sotsiaalsüsteem vägivaldsele isale ei paku. Miks ei ole juhid ja otsustajad midagi välja mõelnud - ilmselt ikka sellepärast, et neil puudub lootus tulemuslikkusele, puudub julgus eksperimenteerida ning jääb puudu ka professionaalsest lähenemisest. Või on tegemist ükskõiksusega?
On võimalik näidata puudulikust sotsiaalteenuste skaalast tulenevaid probleeme ja kahjusid (olgu siin näiteks perekondade lagunemine, puudulik arstiabi, tagajärjetud tööturuteenused). On võimalik osutada inimkesksemate lahenduste suuremale tõhususele ja odavusele (olgu näiteks lihtsalt iga juhtumi vaatlemine eraldi ehk kvalitatiivne lähenemine "süüalustele"). Kuid hoolimata argumentide veenvusest ei julge keegi alternatiive rakendada. Mitte enne, kui kriitiline mass on ületatud ja keegi on saanud nii füüsiliselt kui vaimselt kannatada.
Varjupaigad on praegu tõesti suureks abiks vägivalla ohvritele, kuid kui tahame pikaajalisi tulemusi, siis peame muutma antud valdkonna probleemi lahendamise meetodeid ja vahendeid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)