Kultuurrahvas suutku elada kurjuse ja õeluseta

MANIVALD MÜÜRIPEAL,      11. aprill 2007


Kui lugesin SL Õhtulehest, et Jüri Liim on broneerinud 9. maiks Tõnismäel Pronkssõduri platsi 16-tunniseks Eesti ajaloo päevaks, tuli meelde samalaadne plaan vast juba 50 aasta tagusest ajast.

Varbla kirik oli saanud uue õpetaja, kes alustas aktiivset tegevust. Rahvas võttis tema üleskutseid kuulda ja kirikule tehti annetusi. Vaimuliku agar tegevus valmistas punavõimu esindajatele parajat peavalu. Mu isal oli isegi juba väljapääsuplaan valmis: kui ta satuks kokku mõne Lihula rajooni parteiülemaga, siis ta teeks neile ettepaneku, et meie kirikuõpetajast võiks saada väga hea kolhoosiesimehe, kes suudab rahva tööle panna.

Kõige suurem uudis oli aga see, et üks kohalik ultrapunane oli teinud originaalse ettepaneku, kuidas kirikuõpetaja tegemisi segada: kui jaanipäeva paiku toimub surnuaiapüha, siis võiks samal ajal korraldada kiriku ja kalmistu ümber mootorrataste krossisõidu. Arvatavasti olid rajoonijuhid ikkagi arukamad ja selline motokross jäi olemata. Aga sihuke „kodanikualgatus" väärib trükimustas talletamist.

Pool sajandit on möödas, aga paljud sellise äärmusliku kurjuse ilmingud korduvad. Ultrapunane on vaid asendunud ultraisamaalusega.

Kes ikka oli see linnaametnik, kes Jüri Liimile sellise broneeringu lubas? Kas Jüri Böhmil oli luba panna Pronkssõduri jalamile okastraadist „pärg"?

Totalitaarne punane riigikord tegi palju kurja. Aga nende kuritegude eest ei saa vastutada leinav pronkssõdur. Koos temaga peame mälestama neid kümneid miljoneid, kes hukkusid viimases maailmasõjas, kuid meenutama ka neid, kes on hukkunud viimase poolsajandi sõdades.

Seepärast on igati taunimisväärt tegu viia pronkssõdurile okastraadist pärg kirjaga „Eesti rahva mõrtsukale!". Selline teguviis heidab Eesti rahvale teiste kultuurrahvaste silmis väga halba valgust.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)