Pingelõdvendus Ilvese ja Keskerakonna suhetes

Allan Alaküla,      02. august 2006


Möödunud neljapäeval Keskerakonna büroos toimunud kohtumise kohta presidendikandidaadi Toomas Hendrik Ilvesega on levitatud mitmeid müüte. Samuti on üles köetud ootusi, et noh, mida sellest kõigest arvab Kesknädal. Kuna viie erakonna presidendikandidaat on veel valimata, laseme seekord rääkida Ilvesel endal. Stenogramm kohtumiselt on võimalikult kõnekeelne, minimaalsete lühenduste ja toimetamistega.
Edgar Savisaare avasõnade järel esitas Ilves põhipunktid, mille ta avaldas ka järgmise päeva Postimehes. Järgesid küsimused.

Ain Seppik: Milline on Teie arvamus pronkssõdurist. Kas sellega on üldse probleemi ja kui on, siis kuidas seda lahendada?
Probleem on, kas nüüd just ootamatu, küll aga prognoosimatu olnud. Sest kui pronkssõdur oli seal 90. aastal, siis arvati kõikjal, et ega see ei tekita mingeid probleeme, kui ainult vanad veteranid käivad seal ja mis sellest. See on päevakorrale tõusnud tänu sellele, et muutunud on selle tähendus. See ei ole enam lihtsalt mingile grupile veteranidele mingi koht, kuhu minna, vaid see on omandanud hoopis teise konnotatsiooni. Ja väga selgelt ja meelega. Ja meie häda ongi see, et mida teha selle uue tähendusega.
Minu poolt soovitus on muuta omalt poolt aktiivselt selle asja tähendust. Ma ei arva, et on väga kasulik praegu see kuju ära viia, sest see lihtsalt tekitab liiga palju probleeme. Küll aga ma muudaks selle tähenduse selliseks, et ei saa öelda, et see oleks ainult selline Nõukogude okupatsiooni austamise koht. Pigem võiks sinna juurde lisada kujusid, nii et sel oleks mingi teine tähendus. Ma usun, et kui valitsus töötab aktiivselt selles suunas, et muuta seda praegust tähendust Eestile parema tähenduse suunas, siis ma usun, me saame pronkssõduri sinna jätta.

Enn Eesmaa: Välisteenistuse seaduse vastuvõtmisel oli meil debatt presidendi kantseleiga. Kas sinu arvates oli seal põhiseaduse riive, nagu arvas Arnold Rüütel, või mitte?
Minu teada eelnõu sõnastus selles osas ei erinenud enamasti eelmisest välisteenistuse seadusest. Ma usun, et seal presidendikantselei nägi mingeid tonte. Ma ei näe seal põhiseaduse riivet.

Enn Eesmaa: Liibanonis on käimas praegu sõda. Oleksid sina praegu vabariigi president ja Euroopa välisministrid oleks kogunemas erakorralisele istungile ja sinu poole pöörduks välisminister Urmas Paet. Mis nõu sa talle annaksid?
Eesti on ainuke Euroopa Liidu liikmesriik, kellel puudub selles piirkonnas oma saatkond. Me oleme väga raskes seisus, et anda nõu riikidele, kel on selles piirkonnas sadu ja sadu diplomaate kohal. Mis tähendab, et Eesti sõltub ainult uudisteagentuuridest, ajakirjanikest ja sellest informatsioonist, mida me saame teistelt riikidelt kas kahepoolselt või läbi Euroopa Liidu või NATO.
Meil oli üks peaminister, Parts, kes ütles, et Euroopa Liidu positsioonid Lähis-Ida suhtes on täiesti jama ja et seda ei tohi kunagi aktsepteerida. Küsimus on, mille alusel Eesti peaminister saab seda ütelda, arvestades, et meid pole kohalgi.
Liibanoni osas minu arust Iisrael on ületanud igasuguseid piire. On arusaadav, et kui mingi terroristlik organisatsioon Hezbollah saadab rakette, mis tabavad sinu kodanikke, siis riigil on õigus selle vastu samme astuda, aga mitte nii, et hakatakse karistama terveid rahvaid. See, mis ta praegu teeb, need aktsioonid ei ole suunatud ainult Hezbollah' vastu, vaid pigem karistatakse liibanonlasi, kuna see on teie asi kontrollida oma territooriumi. Ma saan sellest väitest aru, jah, Liibanonil on see kohustus, aga miks sa pead karistama Liibanoni rahvast sellega, see on minu meelest vastuvõetamatu. Tõenäoliselt riivab see 1961. aasta Viini konventsiooni, et tsiviilelanikke ei kuritarvitata sõja käigus. Ma usun, et ainus lahendus, mida Eesti kui väikeriik saab kasutada, on ikka toetuda rahvusvahelistele konventsioonidele. Rahvusvaheline õigus on väga nõrk, aga paraku kui sa oled ise nõrk, siis on see sinu parim relv.

Toomas Varek: Kas Teie meelest oleks õige valida president Riigikogus, valijameeste kogus või teha põhiseadusse muudatus ja valida otse rahva poolt?
Kui sul on väga nõrga võimuga, sisuliselt ilma täidesaatva võimuta president, ja sul on otsevalimistest saadud tugev mandaat versus tugeva mandaadiga peaminister, kes on kaudselt valitud, siis see automaatselt tekitab niisuguseid pingeid, mida meil pole olnud. Ma ei tea, kuidas me talume neid pingeid. Ütleme, et keegi on valitud presidendiks otse ja siis talle ei meeldi see, mida teeb valitsus. Ja siis minu käes on rahva mandaat, teil ei ole. Minu meelest see ei ole hea olukord. Äsja oli artikkel, et Euroopas valib enamik vabariike presidendi otse – ajakirjanik ei saanud aru, et see pole mitte vabariiklik kord, vaid on kas presidentaalne või parlamentaarne kord. Loomulikult kui presidendil on mingi täitevvõim, siis on otsevalimine arusaadav. Kui aga nagu Eestis, et mingit täitevvõimu ei ole, siis tekitab otsevalimine asjatuid pingeid.
Nüüd kas valida parlamendis või valijameeste kogus? Põhimõtteliselt riigi ülesehitamisel ei ole väga hea olukord, kus ühte ja sama otsust langetab kaks eri institutsiooni. Me peaksime valima kas ühe või teise võimaluse, kuid mitte mõlemat. See tuligi vist põhiseaduslikus assamblees välja kompromissina. See oli suur vaidluspunkt aga see on osutunud halvaks otsuseks minu meelest.
Valijameeste puhul on see demokraatlikum, kuid häda on selles, et see on väga ebaproportsionaalne. Kui Tallinnal on 10 valijameest ja Hummuli vallas, kus on 900 elanikku, on üks hääl... Kui see oleks olnud taotluslik, nagu näiteks Euroopa väiksematel riikidel on rohkem hääli Euroopa Parlamendis ja proportsionaalselt suurem häälekaal Euroopa Liidu nõukogus. Minu meelest Tallinna ja Tartu elanikud on valijameeste kogus lihtsalt alaesindatud. Kui valijameestekogus presidenti valida, siis tuleks kindlasti ümber mõelda, kuidas inimesed on seal esindatud.
Isiklikult arvan, et parlament on parem koht seda teha. Kui teisi riike vaadata, siis selline kahe kolmandiku tsensus on natuke liiga kõrge. Seda võiks viia natuke madalamale, siis oleks kergem leida konsensust.

Jaan Kundla: Milliseid Eesti suuremaid ettevõtteid tuleks veel erastada?
Ma usun, et avalikus omandis osa meie majandusest on nii väike, et ei ole midagi enam jäänud erastada.

Jaak Aab: Varem olete tegutsenud meie elektrijaamade erastamise eest, nüüd ütlesite, et enam pole midagi jäänud erastada. Milline on Teie arvamus edaspidi Eesti energeetika erastamisest?
Mina olin suursaadikuna see inimene, kes tõi selle USA firma siia, sest igal suursaadikul on ülesanne tuua investeeringuid Eestisse. Siis oli Tiit Vähi peaminister ja mina soovitasin sellel firmal tulla Eestisse, kuna nad olid huvitatud. Välisministrina arvasin, et see oli hea otsus. Tagantjärele see firma osutus mitte nii usaldusväärseks, nagu me arvasime. Ja see oli viga. Mida teha? Igaüks, kes tegeleb poliitikaga, peab langetama otsuseid, teades, et teab vaid 25% sellest, mida peaks teadma, et langetada õigeid otsuseid.
Tuleviku suhtes, ma arvan, et probleem pole mitte omandivormis kaugeltki. Probleem on esiteks see, et Eesti koos Läti ja Leeduga on sisuliselt energiasaar, nagu ütles Günter Verheugen, et me pole üldse ühendatud Euroopa võrkudega. Mis tähendab, et juba julgeolekupoliitiliselt on see raske seis. Energiaturg Euroopas ei ole veel liberaliseeritud nii, et saaks vabalt energiat edasi tagasi müüa, isegi kui oleks ühendused olemas.
Laiemalt peaülesanne seisab Eestil, et aidata kaasa ühtse Euroopa Liidu energiapoliitika kujundamisele. Praegune meie ja ka Läti ja Leedu sõltuvus Vene gaasist on 100%, Poolas 60%, Saksamaal praegu 30%, kindlasti tõuseb. Sellises olukorras, kus me oleme näinud, et Venemaa kasutab ära energiat, saavutamaks välispoliitilisi eesmärke, siis ainuke õige lahendus oleks, kus analoogselt Euroopa ühtsele kaubanduspoliitikale oleks meil ühtne Euroopa energiapoliitika. Kui WTOs räägib üks inimene kogu ELi eest, siis energia puhul peaks olema samasugune lähenemine. Näiteks läbirääkimistel Gazpromiga peame olema omavahel ühendatud.

Marika Tuus: Eesti sotsiaaldemokraatidele on ette heidetud, et opositsioonis olles tehakse äärmusvasakpoolseid avaldusi ja võimule saamiseks ühinetakse äärmusliberaalidega. Kas Eesti oleks võinud vasaktsentristliku heaoluriigi arenguteele juba 90. aastate algul ja ka lõpul, samuti eelmistel Riigikogu valimistel, kui sotsiaaldemokraadid, toonased Mõõdukad, oleks ühinenud vasakjõududega.
Ma ei arva esiteks, et sotsiaaldemokraadid on vasakpoolsed mingilgi määral. Pigem ütleksin, et kõige lähedasem erakond meile on Briti leibor, kas siis opositsioonis või mitte.
Teil on ju endal kogemusi, kui kerge on asju läbi suruda, kui olla koalitsioonis Reformierakonnaga. Ei ole ju kerge. Kui olla valitsuses sellise erakonnaga koos, on vaja teha kompromisse inimestega, kelle maailmavaade on hoopis teistsugune.
Mis võinuks olla, on raske öelda. 90ndate alguses olid lood nagu olid ja siis moodustati see koalitsioon. Hiljem, 1999. aastale tagasi vaadates, usun et enamuse meie erakonna arvates, kes seal koalitsioonis olid, see polnud võib-olla kõige parem samm meie erakonna jaoks minna Reformierakonnaga kokku, kuna me pidime seal tegema asju, mis polnud meile meelt mööda. Kas või elektrijaamade erastamine, mis oli väga selge nõue Reformierakonna poolt ja meie õnnetuseks võtsime majandusministri portfelli. Siis me kandsime vastutust selle eest.
Ma näen, Eesti ühiskond on saanud üle oma hirmudest vasakpoolsuse osas, mida näitab ka see, et me suutsime lõpuks muuta oma nime tagasi sotsiaaldemokraatideks, Mõõdukad polnud minu meelest kunagi väga hea nimi. Kujutage ette, mida oleks tähendanud, kui keegi oleks öelnud 1995. aastal, et „ma olen sots"! Praegu on küll, et ahaa, jaa, see on sots. Ma usun, et ühiskond muutub ja paratamatult vasaktsentristlikud mõjud suurenevad Eestis.

Evelyn Sepp: Olete mitmel puhul end esitlenud Lennart Meri mantlipärijana. Meri viimane poliitiline eelnõu, tema testament, oli presidendi otsevalimine. Mis Teie arvates võis viia ta sellisele seisukohale?
Raske öelda, kuigi võiksin aimata, et tema järeltulija ei oleks see, kes sai valitud valijameeste kogus.

Edgar Savisaar: Paar kuud tagasi kohtumisel Saksa majandusministriga ütles kolleeg, et olgu muuga kuidas on, kuid gaasi osas Venemaa täidab oma kohustusi. Mina tõin näite, et meil oli sõlmitud gaasileping aasta peale, kui Venemaa teatas, et kolme kuu pärast muudab hinda ja kõik. Selle peale hakkasid partnerid seletama, et meil teevad kõik niimoodi. Näide toodi Hollandist, kes ka olevat lepinguid käigult muutnud, kui see talle kasulikuks osutus. Siis oli segadus selle gaasijuhtme osaluse jaotusega, ma küsisin, et mis saaks, kui sakslased loobuvad, siis öeldi, et seda küll ei tohi teha, siis tulevad itaallased ja inglased meie asemele kuna see on nii populaarne projekt ja Venemaal on nii suur mõju. Kas Venemaal on tõesti nii suur mõju Lääne-Euroopa suurriikides?
Vähemalt kui vaadata Putini ja Schroederi suhteid, siis tulemus on küll kahetsusväärne. Kahetsusväärne on näha, kui kergesti oli võimalik Schroederit ära osta.
Siin on mitu asja. Esiteks, kas Saksamaa loobumisel tuleb keegi teine sinna taha, kui sakslased loobuksid. Raske öelda, sest selle maksumus on 10 miljardit eurot ja see on poliitiline osa. Maismaad mööda oli gaasijuhtmel kaks alternatiivi: 4 ja 2 miljardi eurone. Majanduslikult ei kannata merealuse gaasijuhtme tehing küll mingit kriitikat.
Põhietteheide ka meie poolt sakslastele oli see, et nad tegid seda meiega konsulteerimata. Seda möönavad ka sakslased, et see oli väga halb. Energia valdkonnas käib aga täielik olelusvõitlus riikide vahel, kes saab parema diili. Oma riigi rahvuslikke huve kõikide teiste arvelt kaitstes tegi Schroeder väga hästi, kuigi see pole see, mida me ootame oma partneritelt. Vaevalt, et sakslased oleks aga väga õnnelikud, kui Blair oleks Putiniga sõlminud lepingu toru peale, mis läheb läbi nende õue. Kui sakslastega rääkida, suursaadikuga, siis väga piinlik on. Mis ei takista aga näiteks Merkelil ütlemast, et nüüd nii on ja leping on sõlmitud.

Ain Seppik: Eestis on suur hulk kodakondsuseta inimesi. Varem tundus meile, et see probleem laheneb iseenesest, ei ole lahenenud. Kas Eesti peaks muutma oma kodakondsuspoliitikat?
Usun, et olukord on tublisti paranenud. ELi astudes tõusis märgatavalt inimeste motivatsioon omandada Eesti pass ja koos sellega vajadus omandada keeleoskus. Mu enda talus töötab neli venelast, kes kõik otsustasid, et nad lõpuks siis õpivad eesti keele ära, selleks et saada endale sinine pass, et minna Soome tööle. See tööjõuprobleem on tegelikult veel palju suurem ja pikamaajalisem. Ma usun, et need pinged, mis olid 15 aastat tagasi, on tublisti vähenenud.

Raivo Palmaru: Kõigis Euroopa riikides, kus on võimul sotsiaaldemokraadid, kehtib astmeline tulumaks. Kuidas sina suhtud astmelisse tulumaksu, kas see tuleks kehtestada ka Eestis?
Suhtun hästi. Kuigi ma lisan siia juurde, et ma ei näe, et astmeline tulumaks iseenesest on lahendus, vaid see on vahend selleks, et suurendada riigi tulusid. Meil ei ole võimalik ülal pidada euroopalikku riiki kui meie maksud on nii madalad. Me näeme seda kõikjal: päästeamet, politsei, pea igas valdkonnas. Me saame pidada ülal ameerikalikku riiki, siis me võime senise maksupoliitikaga jätkata. Küsimus on, kuidas me maksimaliseerime riigi tulusid niiviisi, et inimesed liiga palju ei pahandaks. Astmelise tulumaksu puhul on see inimeste grupp, keda ta riivab, suhteliselt väike.

Keskerakonna juhatuse ees esines Toomas Hendrik Ilves tõelise sotsiaaldemokraadina

Raivo Palmaru: Ajal, kui olid välisminister, väideti sind suhtuvat üleolevalt Lätisse, ma ei tea kas ka Leeduse. Ma ei usu neid kuulujutte, aga kui oluliseks sa Balti koostööd pead?
Esiteks ma pole olnud üleolev baltlaste suhtes. Kirjutasin ükskord ühe artikli meie kultuurimudelist, mida tõlgendati mõnede inimeste poolt pahatahtlikult, et ma olevat Balti koostöö vastu. Praegu olen ma vist kõige populaarsem välismaalane Lätis. Ma olen pidevalt kaitsnud Lätit rünnakute eest Euroopa Parlamendis, kus lätlased ise ei tee seda alati nii efektiivselt. Ma olen vist eestlane, kellel on kõige kõrgem Läti orden, kolme tärniga.
Balti koostöö on eeskätt hädavajalik selleks, et olla suurem jõud Euroopa Nõukogus. Enamasti on meie huvid sarnased ja koostöövõimalused suhteliselt head. Kuigi viimasel tippkohtumisel olid lätlased ja leedulased eelarveküsimustes väga tõrksad. Ma usun, et ilma naabriteta ei saavuta Eesti väga palju Euroopa Liidus.

Vilja Savisaar: Kas Eestis peaks olema tasuta kooliharidus?
Jah, absoluutselt. Ja ma võin lisada, et kui me tahame olla euroopalik riik, siis....No kui kellelgi on mingi eriülikool, siis see on see täitsa okei. Aga eestlasel Eestis peab olema võimalus saada tasuta kõrgharidust, kvaliteetset kõrgharidust. Ma ei saagi aru, miks on otsustatud hakata võtma raha riigi poolt finantseeritava hariduse eest. Nii et absoluutselt.

Allan Alaküla: Eelnevate vastuste põhjal on Teie näol tegu selgelt vasaku tiiva kandidaadiga. Kui vaadata avaliku arvamuse uuringuid, siis Teie toetajaskonna keskmine sissetulek on tunduvalt kõrgem Arnold Rüütli toetajaskonna omast. Kas Teie asute enda hinnangul Arnold Rüütlist paremal või vasemal?
Üks asi on mina ja Arnold Rüütel, teine asi mina ja valijaskond, kelle poliitilistest vaadetest ja sissetulekust ma ei saa rääkida. Ma tegelikult ei tea, kuhu paigutab ennast poliitilisel skaalal Arnold Rüütel. Sorry. Ma olen lugenud paari asja, kus ta viitab, kui pahad on rahvusvahelised firmad, mis viitab võib-olla sellisele antiglobaliseerimise sarnastele vaadetele. Ma tõesti ei oska öelda, kus Rüütel paikneb vasak-parem skaalal.

AA: Aga sissetulekute järgi on Teie valijaskond Rüütli omast siiski paremal?
Mina olen, kes ma olen. Mida ma saan teha. Ma ei näe küll loogiliselt, et inimesel, kellel on toetus ühes rühmas suurem, et ka tema ise selle kaudu on määratletav.

AA: Teie koduleheküljel kirjeldatakse Ärma talu lugu. Teie vanaisa Peeter Rebane ja vanaema Aleksandra saabusid 30. aastate alguses või 20ndate lõpus Eestisse...
Ei, ei, nad saabusid 1918. aastal Eestisse.

AA: Aga teie ema on sündinud Lenigradis 1927. aastal?
Minu vanaema õde sünnitas lapse Peterburis ja smugeldas ta NSV Liidust välja, sest olukord oli nii raske tal.

AA: Nii et vanavanemad elasid Eestis ja nende laps... Midagi nüüd ei saa aru...
Minu vanaema ja vanaisa tulid Eestisse 1918. Vanaemal oli õde, kes elas Nõukogude Liidus ja tal oli laps, ja siis ta saatis oma lapse elama Eestisse. See on minu ema.

Toivo Tootsen kõrvalt: Need olid siis kasuvanemad?
Jah.

Olev Laanjärv: Presidendi institutsiooniga on seotud Rahvusliku Leppe Sihtasutus. Mida sellega teeksite?
Mulle tundub, et see sihtasutuse idee oli natuke liiga palju viie aasta taguse poliitikaga seotud. See ei saanud kuidagi tuult tiibadesse. Ma ei tea miks, aga tegelikult see Iiri mudel, millest räägiti, ei ole meil tekkinud. Ma ei teagi, miks see ei tööta, aga võib-olla mõned inimesed nägid, et see on liiga palju seotud Rahvaliidu ja Arnold Rüütliga ja teised parteid ei tahtnud kaasa minna. Ei saavutatud seda parteideülest institutsiooni, nagu taheti. Kuidas edasi peaks toimima, ma ei oska öelda, mis ta seis on. Ma lihtsalt tean, et ta pole väga aktiivne olnud.

Vladimir Velman: Küsimus Narvast, presidendi rahvusvähemuste ümarlauast, integratsioonipoliitikast ja pronkssõdurist.
Ümarlaua kohta ma ei tea, mis tema tegevus praegu on. Umbes kümme aastat tagasi, kui pinged olid suuremad, oli ta foorum, kus sai diskuteerida asju. Praegu pronkssõduri puhul tõenäoliselt võiks ta olla ta foorum, mida saaks kasutada. Narva puhul võiks kasutada Euroopa struktuurifonde, et taastada vähemalt osaliselt seda vana Narvat, kuna Stockholmis on kõik vanad joonised olemas. See on üks osa sellest, et elukeskkond Narvas peaks olema piisavalt meeldiv, et inimesed mujalt Eestist tahaks ka sinna minna elama. Praegu, olgem ausad, see ei kutsu nagu eriti sinna. Pigem inimesed, kes seal praegu töötavad, kui aeg läbi, kihutavad sealt minema. Elukeskkond tuleks teha märgatavalt paremaks ja kui on utoopiline mõelda, et taastada vana Narva, siis tuleks Narva suunata rohkem ressursse selleks, et elukeskkonda parandada, et seal poleks tunnet, et sa oled kuskil mitte päris-Eestis.

Heimar Lenk: Ütlesite, et pole oma seisukohti muutnud, „olen see kes olen". Kui ma meenutan vabariigi algusaastaid ja nüüdset, siis siin on siiski väga palju erinevat. Millal toimus teie teadvuses või teadlikkuses suur murrang ja te hakkasite avalikult sotsiaaldemokraadiks? Kas võiksite tuua mõne sotsiaaldemokraatliku teo oma poliitilises ajaloos? Teine küsimus on, et viimastel valimistel oli sotsiaaldemokraatide loosungiks „Valid Savisaare, saad Putini!". Palun mõtestage see loosung lahti.
Viimase küsimuse kohta on vastuseks, et mina olin absoluutselt selle loosungi vastu. Seal oli suur kaklus selles küsimuses. Minult küsiti... ma vastasin „ei".
Aga mina ei näe ka oma sõnavõttudes nii-öelda vabariigi algaastail midagi, kus mul oleks kardinaalselt erinevad vaated praegustest. Ma ei mäleta üldse, et ma midagi majanduspoliitika kohta oleksin ütelnud. Kui te suudate mulle meenutada... aga ma rääkisin tollal ainult välispoliitilistest asjadest. Seepärast ma ei näe, et mul oleks mingi oluline murrang toimunud. Ma olen üles kasvanud perekonnas, kus juba isa oli sotsiaaldemokraatlik. Ta oli liiga noor, et olla mõne erakonna liige. Tema isa omakorda oli raudtee ametiühingu ametnik.
Meie kodus, lapsena, toetati alati demokraatlikke, mitte vabariiklikke vaateid. Mis käis ka minu vanemate tutvusringkonna tõekspidamiste vastu. Aga nii ta oli.

Heimar Lenk: Nii et olete lapsepõlvest peale sotsiaaldemokraat?
No ma ei tea. Ma olen keskkonnast, kus ikka arvati, et tuleb toetada võib-olla vaesemaid ja peab olema solidaarne. Ma küll ei oleks nimetanud end lapsena sotsiaaldemokratlikuks. Ka minu teismeliseeas polnud USAs sotsiaaldemokraatlikku parteid olemas, kuid minu vaateid oleks lihtsalt nimetatud Demokraatliku Partei vaatenurgaks.

Siiri Oviir: Mis puutub parempoolsusse, siis sa olid ju parempoolses parteis, kus olid Vootele Hansen ja kes seal kõik polnud ja jooksid Isamaasse tagasi.
Ei olnud. Ma pole kunagi olnud selle liige ega esimees. Olin Talurahvaerakonna esimees, mis oli väikeste talunike erakond, mis küll polnud eriti parempoolne. Selle liige oli ka Jaak-Hans Kuks.
Heimar Lenk: No Kuks küll vasakpoolne ei olnud.
Evelyn Sepp: Aga parempoolsed ju liitusid Talurahvaerakonnaga.

Siiri Oviir: See selleks. Ain Seppiku küsimusele, kus ta väljendas muret 140 000 Vene kodaniku ja 140 kodakondsuseta inimese kohta Eestis, jätsid sa sisuliselt vastamata. 17. mail oli väliskomisjonis Lavrov, kes sama fakti põhjal süüdistas meid väga rängalt diskrimineerimises. Lätit ka, aga räägime Eestit. Sina koos komisjoni esimehega juhtisid seda kuulamist. Sa ei ütelnud ise mitte midagi, minule ka sõna ei andnud. Järelikult olid nõus. Seal oli kohal oma 200 inimest, kellel jäi täpselt sama mulje. Soomlased võib-olla ei uskunud Lavrovi, aga teised uskusid. Täna meie ees esinedes räägid sa, mis meile meeldib. Aga räägime, mis tegelikult on.
Kui sa mäletad, seal oligi täpselt neli küsimust, mina olin viies küsija selles nimekirjas. Lavrov lihtsalt rääkis aja täis. See oli lihtsalt võimatu saada...

SO: Kui mina olen koosoleku juht, siis ma lihtsalt võtan sõna, mitte ei anna esimesena saali sõna. Seda enam, et see puudutas meid ja meie rahvast.
Minu roll ei olnud hakata kohe teda korrale kutsuma, kui reglement näeb ette...

SO: Polnudki vaja korrale kutsuda, vaid anda selgitusi.
Esimesena saab alati iga erakonna spiiker sõna. Mida ma... milles... mis see küsimus on?

SO: Järelikult olid nõus!
Ei olnud.

Tõnu Anton: Europarlamendi valimistel saavutasite suurepärase tulemuse ja teie häältega jõudis europarlamenti kolm sotsiaaldemokraati. Olete näidanud oma tegevusega, et olete tugev välispoliitikas. Samal ajal täna siin laua taga ütlesite, et saades presidendiks Teie roll välispoliitikas on ikkagi teise- või kolmandajärguline. Esindamine küll, aga mitte konkreetsete otsuste tegemises osalemine. Kui te nüüd osutute valituks presidendiks, kas te ei leia, et Te siis petate oma valijaskonna ootusi? Ajal, kui Euroopas käib diskussioon põhiseadusliku lepingu üle, läheb Eesti välispoliitika jaoks kaduma väga hea spetsialist.
Esiteks praeguses maailmas on välis- ja sisepoliitika piirid üsnagi hägused. Neid sisepoliitilisi asju, kus me saame iseseisvalt toimida väljaspool Euroopa Liidu seadustikku, on päris vähe. Samal ajal sellel, mida me teeme sisepoliitiliselt, on ka oma välispoliitiline mõju. Ma ei näe siin mingit erinevust.
Kui ma peaksin tulema Euroopa Parlamendist ära, siis jah, on üks eestlane, kes teab ja on tegelenud välispoliitikaga vähem. Noh, see on probleem võib-olla, aga ma ei tea. Aga võib-olla on ka teisi inimesi, kes on ka tegelenud välispoliitikaga. Ma ei oska öelda.

Mailis Reps: Mitmetes seisukohavõttudes on sotsiaaldemokraadid rõhutanud maailmavaatelist lähedust Keskerakonnaga, kuid on ka põhimõtteline erinevus, kus mõned inimesed ja käitumised pole aktsepteeritavad. Millist koostööd näeksite Teie presidendikandidaadina Keskerakonnaga tulevikus? Mida teha, et Keskerakond Teie arvates aktsepteeritavamaks muutuks?
Noh ma ütlen nii, et esiteks, mis ei meeldi mulle, on sageli see tonaalsus ja lähenemine, mida ma näiteks loen Keskerakonna lehest. See on väga isikuvastane. Samal põhjusel taunisin ma seda, mis sotsiaaldemokraadid tegid eelmiste valimiste ajal, mis mulle ei meeldinud.
Eesti president ei tohi kuidagi eelistada ühtegi erakonda. Selles mõttes et suhtuda kuidagi paremini või halvemini ühte erakonda. Ma arvan praegu, et see ei ole väga hea, et üks erakond reklaamib ennast presidendiparteiks. Nii et mina ei eelistaks ühtegi.
Kuidas erakonnad teevad koostööd, siis see on nagu sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna omavaheline asi, sest ma teatavasti ei tegelegi enam sellise problemaatikaga.

Mailis Reps: Kas sellest, et Teid esitas Reformierakond, on näha ka teie maailmavaatelist kuuluvust või on oodata Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide ühinemist või muud lepingulist koostööd?
Ma võin öelda, et maailmavaateliselt ei saa sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond kuidagi ühineda või mingit lepet sõlmida. Pigem on reformierakondlased mulle öelnud, et nad toetavad mind vaatamata sellele, et mul on sellised kentsakad vaated majandusele. Nad siis arvavad, et neil endil sellist inimest pole, keda esitada presidendikandidaadiks. Siim Kallas ei taha tulla Brüsselist ära...

Lenk: Aga Teie tahate?
Ega ma eriti ei taha ka.

Küllo Arjakas: Mul on mällu jäänud üks teleesinemine, kus Eiki Nestor, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees viitas oma juhatuse otsusele, et Keskerakonnaga mingit koostööd ei tehta. Küsimus on selles, kas me üldse saame Teile oma häält anda. Tahaks kuulda lähemalt selle otsuse tagamaadest, ja kas see veel kehtib?
Vaevalt et selline otsus oleks praegu jõus. Ma eeldan, et see oli mingi emotsionaalne esinemine.

Jaan Kundla: Mitmeaastasena Te külastasite esimest kord Eestit ja kas teil elab siin ka lähisugulasi?
1984, minu ema elab praegu siin, kuigi ta on USAs praegu ravil. Samuti minu abikaasa ja minu laps, lähisugulastest.

Evelyn Sepp: Maailmavaade on selline intellektuaalne asi, selle teostamine aga igapäevane ja praktiline tegevus. Kui ütlete et sise- ja välispoliitika piiri on raske eristada, siis kas sama kehtib ka Venemaa küsimuses.
Ka minu järeltulija välisministri toolil on seda kogenud, et tegelikult meie Venemaa-poliitika ei mõjuta Venemaad kuidagi parema ega halvema suunas. Venemaa poliitika Eesti suunal on kunagi otsustatud, et see on selline ja see ei muutu, kuni tuleb ülevalt poolt Putinilt käsk, et seda muuta. Me võime proovida Venemaale meeldida nii palju, kui me tahame, aga see eriti tulemusi ei anna. Kui just mitte väga radikaalseid asju teha, aga usun, et see ei ole avalikkusele vastuvõetav. Ma kardan, et me peame endale aru andma, et kui Kremlis otsustatakse, et teeme teisiti, alles siis hakkab meie suhetes ka midagi muutuma.
Meie välispoliitikas Venemaa suhtes oleme kohustatud võimalikult palju juhinduma Euroopa Liidu poliitikast. Ma usun, et me teeme targalt, et me pole olnud väga sõjakad Venemaa suunas oma sõnavõttudes, nagu on olnud meie lõunanaaber Läti, kus see on arvatavalt sisepoliitiline küsimus – tulemas on valimised ja kõik inimesed tahavad end näidata suurema lätlasena.
Minu kogemus on, et kui prooviti teha kõike teistmoodi, siis välja tuli nagu vanasti. Tulemusi ei olnud.

Evelyn Sepp: Aga Venemaa kaart Eesti sisepoliitikas...
Tähendab, ma ei, ei, mis see küsimus on...

Evelyn Sepp: Meil esitatakse isegi avalikkuses hinnanguid, et Venemaaga suhtlemine on a priori nende tallalakkumine, mida teevad ainult kommunistid. Kas presidendina püüaksite tasakaalustatuma, euroopalikuma käsitluse poole?
Kindlasti oleks vaja rohkem pöörata tähelepanu just siin elavatele venelastele. Ja lihtsalt rääkida rohkem nendega. Saada kokku, arutada, vaadata, mida saab teha. Pronkssõduri puhul on lihtsalt läinud arutelu käest ära. Meil pole olnud võimalik pidada normaalset diskussiooni. Ja see on minu meelest kahjulik. Pronkssõdur on sisepoliitilise konfliktina kandunud üle meie suhetesse Venemaaga, mis kohe võeti üles Duumas ja nii edasi. Ma usun, et niisugune pidev dialoog on see, mida on vaja pidada meie enda venelastega. Ja tegelikult, mida vähem saab sellesse sekkuda Vene saatkond, seda parem, sest kui inimesed elavad siin, siis me peaksime rääkima nendega ilma Vene saatkonna vahenduseta.

Toivo Tootsen: Eesti president on riigikaitse kõrgeim juht. Millised on Teie positsioonid palgaarmee, Pärnu pataljoni sulgemise, Iraagi missiooni ja piirivalve lennusalga kuuluvuse küsimustes?
Niivõrd-kuivõrd president saab üldse neid asju muuta, sest ta võib olla ameti poolest kaitseväe kõrgeim juht aga paraku tal puudub igasugune täitevvõim neid mõjutada. Aga noh ma olen seda ütelnud korduvalt, et mina olen palgaarmee vastu. Professionaalne sõjavägi on tore, aga mehi on vaja ka teistel otstarvetel korraliku väljaõppega reservi. Kui tuleb mingi tsiviilkatastroof, siis nad teavad, kuidas rivistuda, kuidas midagi teha. Rääkimata sellest, et ka integratsiooni moment, kui poisid juba teenivad koos, siis ka see eesti keel tuleb.
Pärnu küsimuses ma ei saa aru, mille üle see kaklus seal käib. Ma ei ole tutvunud ka nende tehniliste argumentidega, kas see on majanduslikult otstarbekas või mitte jne. Kuigi üldpõhimõte on see, et sõjavägi ei tohi koonduda üksikutesse kohtadesse, vaid peab olema laiali üle riigi.
Lennusalga küsimuses ma tõesti ei oska midagi öelda.
Iraagi küsimuses, ma usun, et me oleme jõudnud faasi, kus me peaksime tõsiselt juba arutama, mis on selle otstarbekus. Me läksime sinna ühel eeldusel, ühel arusaamal. Kui selgus, et asjad on teisiti , siis loomulikult on vaja need ümber hinnata. Kui ma samal ajal räägin sõjaväelastega, siis Eesti sõjaväelased tahavad Iraaki minna. Nad on kõik vabatahtlikud. Ja kui sai seda natuke kritiseeritud, et midagi võiks ümber hinnata, siis üks mu tuttav sõjaväelane ütles, et mis sa räägid, see on meie tahe seal olla, meie tahame seal olla.

ISE EI ÜTLE JA TEISTEL EI LASE: Siiri Oviir küsis, miks europarlamendis koosolekut juhatanud Ilves ei reageerinud Vene välisministri alusetutele süüdistustele meie rahva aadressil. "lavrov lihtsalt rääkis aja täis... Mida ma... milles... mis see küsimus on," pareeris Ilves.

Tarmo Lausing: Minu küsimus on tõsine ning pole kuidagi esitatud provokatsioonina ega Teie ründamiseks. See on küsimus Lennart Meri koostööst KGB-ga. Viimasel ajal on seda käsitlenud Virkko Lepassalu kirjatöös „Süümepiinadeta". Keegi, ka Lennart Meri, puhaku ta rahus, pole seda ümber lükanud, kuigi tal oli selleks võimalus. Milline on Teie kui välispoliitika eksperdi arvamus neist kahtlustest. Või välistate te selle võimaluse?
Poliitikas ei saa kunagi midagi absoluutselt välistada, kui tegu on inimestega. Ma ei ole seda raamatut lugenud. Olen ainult kuulnud halvustavaid hinnanguid sellele. Selge on see, et Lennart Meri kirjutas VEKSAle aruanded ja need aruanded, mis ta kirjutas, vähemalt need, mis ma olen ajalehtedes näinud, ta suutis jätta mainimata kõik, mis oli oluline ja keskenduda ainult triviaalsustele. Kui ta oli KGB agent, siis ma usun, et ta oli väga halb agent.
Mitte ükski inimene välismaal pole kunagi ütelnud mulle, et Lennart Meri oli KGB agent.

Mailis Reps: Ütlesite, et pakuksite valimised võitva erakonna esindajale peaministri tooli. Kas see tähendab erakondi üksikult või seda, nagu on juhtunud, kui president mõne erakonna esindajat peaministrina näha ei soovi ja teeb ettepaneku mingi koalitsiooni esindajale. Ehk kui järgmistel valimistel saab enim hääli Keskerakond, kas te siis teete valitsuse moodustamise ettepaneku Edgar Savisaarele?
Absoluutselt, kui Edgar Savisaare juhitav Keskerakond saab kõige rohkem hääli.

Mailis Reps: Meenutades sotsiaaldemokraatliku erakonna liidrite seisukohti erinevates artiklites ja intervjuudes koostöö välistamisest Keskerakonnaga, on mul küsimus, et kas Teil on mingeid kavalaid võtteid või samme, kuidas püüaksite Keskerakonna valijate usaldust pälvida, kui oleksite president.
Ma ei mäleta, et keegi oleks seda viimasel ajal kuskil kirjutanud. Meil vastupidi käib aktiivne arutelu koostööpartneritest ja eelnev hoiak on, et ükski partner pole välistatud, absoluutselt.
Inimestel on erinevad hoiakud, aga kuna on ka teised, kes ütlevad et tuleks välistada koalitsioon Reformierakonnaga, siis tuleb tulla reaalsusse, maa peale tagasi, me ei saa koostööd kellegagi välistada. Kui me hakkame loetlema kõiki erakondi, kes meile ei meeldi, siis....
Kellele ei meeldi Isamaaliidu natuke rohkem natsionalistlik lähenemine, kellele ei meeldi Res Publica stiil, kellele ei meeldi Keskerakond ja nii edasi.
Puhtisiklikult on ainus erakond, kellega mul on raskusi nende stiili pärast, on Rahvaliit. Aga räägime nendega ja ma ei ole niisugune inimene ka, kes ütleks, et Rahvaliit on välistatud.
Aga mis see küsimus täpsemalt oligi?

Mailis Reps: Kuna meie valijad näevad Teid erinevana, siis kas Teil on mingeid võtteid või meetmeid, kuidas ka meie valijaskonnale end usaldusväärsemaks teha?
Ma usun, et ma käitumisega näitan, et ma ei eelista kedagi. Minu meelest see oli väga suur viga, mis tehti aastal 1999, kui Lennart Meri andis selle kolmele erakonnale, pakkumata enne võimalust valitsust moodustada Keskerakonnale. Euroopalikku tava ei järgitud.

Mailis Reps: Aga näiteks mingite eelnõude parlamenti tagasi saatmine vms?
Minu meelest president ei tohi kuidagi kasutada eelnõude parlamenti tagasi saatmist poliitilise surve vahendina. Tal on õigus seda teha ainult, kui see riivab põhiseadust. Presidendil puudub veto õigus eelnõude suhtes, mis talle poliitiliselt ei meeldi. Seda on tehtud Eesti Vabariigis, aga ma pean seda täiesti vastuvõetamatuks.

Henry Kaselo: Kuidas hindate praegust justiitsminister Rein Langi tegevust, kes peab õigeks avalikes kohtades alkoholi tarbimise lubamist?
Tähendab, ühelt poolt tahaks rannas ka õlut juua, teiselt poolt on suhteliselt ebameeldiv ka siin Tallinna tänavatel vahel näha ringi luusivaid purjus noori, kes kipuvad tülitama. Ja selles osas ma usun siiski, et kodaniku õigus rahule on tähtsam, kui kodaniku õigus nautida õlut. Ma ei tea, mis on sotsiaaldemokraatide seisukoht.

Edgar Savisaar: Küsimus on Teile kui spetsialistile. Piirileping, see, et me saime sellega tagasilöögi. Kuidas Te seda kommenteerite, kui palju Te peate seda meiepoolseks veaks ja kui palju see oli Moskva-poolne aktsioon?
Ma sain pähe ükskord selle kommenteerimise eest. Ma arvan, et see oli väga suur viga Eesti poolelt see preambula sinna lisada. Ma ütlesin seda isegi enne, kui see võeti vastu, avalikult, et miks anda kaardid kätte võimalusele torpedeerida piirilepet. See võimalus sõlmida piirilepe tuli mingis hetkes, kui oli võimalik midagi ära teha. Ja see preambula ei lisa midagi juurde juriidiliselt ja... aga see andis ettekäände Venemaale võtta tagasi allkiri lepingult, mida ta ei tahtnud tegelikult allkirjastada aga hetkel oleks see olnud hea neil teha, suhetes Euroopa Liidus näidata, et vaadake kui lahked me oleme. Ega see nende seletus ei ole eriti veenev ka, aga me lihtsalt selles osas me oleks võinud käituda targemalt.

Edgar Savisaar: Teine asi on poliitiline. Kui vaadata meie 15aastast ajalugu, on kahtlemata parempoolsed olnud palju edukamad. Maksupoliitikas jne. See tähendab ka seda, et seda poliitikat, mida on tahtnud sotsid ja Teie, pole õnnestunud väga palju ellu viia. Ka seda, mida meie oleme tahtnud. Põhjus on olnud minu arvates suhteliselt lihtne, see on see, et vähemalt kahel korral Riigikogus ja ühel korral Tallinna volikogus, kui me oleme sotsidele või mõõdukatele pakkunud võimalust koalitsiooniks, on nad uhkelt teatanud, et nad meiega ei tule ja sellega ongi nad justnimelt avanud tee parempoolsete võimuletulekuks. Mis tähendab, et hoolimata, et meie vaated siin on tõepoolest suhteliselt lähedased, vähemalt selles osas, millest me täna rääkisime. Küsimus on usalduses. Meie käsitluses, sotsid keeldudes koostööst meiega tegelikult mängivad seda Trooja hobust, kes avavad kogu oma jutust ja retoorikast hoolimata tee parempoolsetele ja Reformile tee nende poliitika elluviimiseks. Võimalik, et Teil on teine nägemus, aga see ei ole normaalne olukord Eesti poliitikas. Sest ega meie küsimus pärast täna seda kohtumist, kui igaüks oma mõtteid mõlgutab, siis täna tegelikult olid meil päris tugevalt sarnased vaated. Põhiküsimus tekib aga näe, mis tegelikult on toimunud. Teiste sõnadega, et vasakpoolsed ehk sotsid on olnud Reformi jaoks Trooja hobune. Ja ma olen täiesti veendunud et järgmisel kevadel Nestor jälle läheb reformistide kaissu, sest see on olnud tema poliitiline elu, sorry. Kuidas Teie sellest asjast aru saate?
Esiteks nagu kõik kogenud Eesti poliitikute elu koosneb isiklikest sümpaatiatest ja antipaatiatest ja on lihtsalt asju mis mõnedel inimestel... Ma ei tea, mis on toimunud nende minevikus, aga neil lihtsalt on sellised seisukohad. Ma ei oska Eiki Nestori seisukohti siin pikemalt seletada. Aga ma usun, et tema ei ole ainukene hääl meie juhatuses.
Te kutsusite mind siia, ma olen Reformierakonna kandidaat. Sotsdemmide siseelust olen ma suhteliselt kaugel. Olen tegelenud hoopis muude asjadega. Ma ei ole ühelgi juhatuse koosolekul käinud viimase kolme kuu jooksul. Aga vähemalt minu teada pole veel arutatud märtsivalimiste praktilisi detaile. Programmitoimkond töötab aasta aega, aga erakonnad, kellega kokku minna ja kellega mitte, seda pole minu teada küll arutatud.

Tõnu Anton: Ütlesite, et presidendina järgite vaid seaduste vastavust põhiseadusele. Kuid meie põhiseaduse järgi on presidendil ka põhiseaduse muutmise algatamise õigus. Kas olete analüüsinud Eesti põhiseadust sel määral, et esitate presidendiks saades Riigikogule initsiatiivi põhiseaduse muutmiseks?
Hetkel ma ei ole mõelnud ühelegi asjale, mida presidendi eelnõuga muuta. See on üsnagi abstraktne võimalus. Ma võin ju algatada, aga kas see läheb läbi... Siin on rida väikseid parandusi, mida oleks vaja teha, otsustamise kohta, kes otsustab – kas üks või teine institutsioon. Praegu mul ei ole küll aga mingit eelnõud, mida presidendina algatada.

Tarmo Lausing: Kui kindel saate olla pärast täna siin tuha pähe raputamist endale ja oma erakonnale, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond Teid presidendiks valimisel üldse toetab?
No ma usun küll, et kui nad mind on esitanud, siis nad ka toetavad. Ma ei kujuta ette, et erakond esitaks mind ja siis hüppaks alt ära.

Tarmo Lausing: Mis keeles te mõtlete, näiteks töötades Euroopa Parlamendis?
Sõltub olukorrast. Ütleme nii, et kui sageli töökoosolekud on inglise keeles ja kõik räägivad inglise keeles siis see ongi see töökeskkond.

Allan Alaküla: Ka keeleküsimus. Saades presidendiks ja pidades uusaastatervitust, kas peate seda ka vene keeles?
Kindlasti mitte, sest see ei ole riigikeel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (59)