Riigikogu ärikate pantvangis

JANNO REILJAN,      21. detsember 2005


Alates 1997. aastast on Riigikogu hädas Omandireformi aluste seaduse 7. paragrahvi 3. lõikega, mille kohaselt tuleb 1941. aastal Hitleri kutsel Saksamaale läinud nn järelümberasujate varade küsimus lahendada riikidevahelise lepinguga. 1999. aastal pandi Rahvaliidu eestvõttel ümberasujatele vara tagastamise takistamiseks Riigikogu töö seisma.

2002. aastast on olukord muutunud tragikoomiliseks – Riigikogu kõrgeima seadusandjana on ise muutunud seaduserikkujaks. Riigikogu ei täida Riigikohtu otsust viia ülalmainitud seadusesäte vastavusse Eesti riigi põhiseadusega. Aeg-ajalt soojendatakse see probleem jälle üles, aga enamasti ühekülgselt ja tendentslikult.

Kunstlik probleem
Kõige naljakam on kogu aastatepikkuse piikidemurdmise juures asjaolu, et põhimõtteliselt pole mingit järelümberasujate vara probleemi Eesti riigile üldse olemas. Hitler kutsus ja inimesed läksid, jättes oma kinnisvara maha. Kuna Nõukogude Liit maksis mahajäänud vara Saksamaale kinni, siis lasub vastutus edasise eest Saksamaal.
Saksamaa aga mingit lepingut Eestiga sõlmida ei taha ega ilmselt saagi, sest on enda arvates ümberasujatega kõik probleemid lahendanud. Ümberasujate enamik ongi Saksa riigiga vaidlemise mõttetusest aru saanud. Väike grupike asus aga kohalike ärikate mahitusel Eesti iseseisvusaja alguse sogastest vetest kuldkalakesi püüdma.
Omandireformi aluste seadus ei andnud Saksamaale ümberasunutele mingit võimalust Eestis vara tagastamist nõuda. Ometi paarsada sellist avaldust esitati ja ametnike oskamatuse, lohakuse või korruptsiooni tõttu mõned ka rahuldati. Riigikohtu otsus Kaupmehe tänav 10 asuva maja mittetagastamise kohta lõpetas aga seadusetuse ja mõne valesti tagastatud maja puhul suudeti koguni algne olukord taastada. Siinkohal oleks pidanud kogu see jant lõppemagi, sest vaielda ei olnud enam millegi üle.
Mitme õnnestunud tehinguga hambad verele saanud kinnisvarakiskjatel (enamikus järelümberasujaid „esindavad" juristid) oli aga suur mõjuvõim. Nende lobby-töö tulemusena tekkiski 1997. aastal ülalmärgitud seadusesäte. Juba siis oli teada, et Saksa riigil pole mingi lepingu sõlmimise kavatsust. Mõttetu seadusesäte võimaldas lihtsalt normaalse omandireformi jätkumise järelümberasujatele kunagi kuulunud vara osas peatada – näiteks ei võimaldata üürnikel kortereid erastada. Vastutustundetu äriidee autorid hakkasid ootama poliitiliselt „paremaid aegu".

Vastandlikud lahendusteed
Isamaaliidul, Reformierakonnal ja Mõõdukatel oleks peaaegu õnnestunud 1999. aastal pärast valimisvõitu olukord ärikate kasuks pöörata. Rahvaliit sai aga viimasel hetkel pidurid peale tõmmata. Kui ka Keskerakond meie poolele asus, sai senini püsiv erakondlik „rindejoon" paigale.
Omandireformi aluste seaduse vastuolu põhiseadusega saaks lihtsalt kõrvaldada, kirjutades seadusse üheselt sisse, et järelümberasujad ei saa olla Eestis omandireformi subjektiks. Kuna nad seda kunagi olnud ei ole, siis ei kaasneks sellega Eesti riigile mingeid kohustusi. Rahvaliit on alati esindanud sellist lahendust.
Rahvaliidul ei ole selles küsimuses mingit omakasu mängus, sest ei ole teada ühtki ümberasujate esindamisega seotud või ümberasujate mahajäetud kinnisvara kasutavat rahvaliitlast.
Kummutan siinkohal isamaaliitlase Lauri Vahtre laimu 24. novembri Postimehes ja teatan: Janno Reiljan ei ole kunagi elanud majas, mille tagastamist oleks taotlenud mõni järelümberasuja või keegi teine.
Vastupidine otsus – ümberasujate tunnistamine omandireformi subjektiks – tooks Eesti riigile kaasa miljarditesse ulatuvad kompensatsiooninõuded. Inimlikult on kahju, et mõnedki eestlased on ümberasujate nimekirjas ja neil ei teki õigust oma mahajäetud vara tagasi saada. Aga õigust ei saa teha rahvuse järgi.
Mõnekümne end saksa ümberasujaks kehastanud eestlase omandireformi subjektiks tunnistamine annab tuhandetele ümberasunud sakslastele õiguse Eesti riigilt miljardeid kroone nõuda. Rahvaliit ei nõustu sellise Eesti rahva nöörimisega kunagi.

Artikkel on ilmunud mitmes Eesti maakonnalehes.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)