Mõelgem 1941. aastal mobiliseerituile

Kai Pedajas,      31. mai 2006


Kuhu võis 1941. aastal oma „õiget valikut" tegema pageda pereisast linnainimene? Tema sai mobiliseeritud punalipu alla. Ning omaste ja sõprade osaks jäi kohutav teadmatus tema saatusest.
Kui Eesti Laskurkorpus lõpuks Tallinna saabus, olid kõik neid vastu võtmas. Mitte mingi poliitilise demonstratsiooni nimel, vaid veendumaks: NAD ON ELUS!

Kunagi palju-palju hiljem kuulsime nn töölaagritest, kuhu jäi tublisti kolmandik mobiliseeritutest. Raamatus „Velikije Luki in memoriam"on viimseni üles loetud 8. Eesti Laskurkorpuse inimkaotused. Kes on aga kokku arvanud töölaagrites hukkunuid? Neil meestel pole haudu, pole mälestusmärkigi, kui mitte lugeda selleks Pilistvere kivikangrut.

Seepärast teen ettepaneku panna Tõnismäe sõjaohvrite mälestusmärgi ümber tahvlid toonaste „töölaagrite" nimedega (Kotlas, Magadan, Norisk jne) ja ära näidata neis hukkunute ligikaudnegi arv. Siis oleks mobilisatsiooniga viidute omastel koht, kuhu lilli tuua. Ja mõnedel teistel võimalus järele mõelda enne kihutuskoosoleku korraldamist.
Olin pooleaastane, kui minu isa sõtta võeti, ja kolmene, kui ta, Kotlasest eluga pääsnu, lõpuks koju jõudis. Kui ta tuli tütrekesega tutvust uuendama, kostis tirts liivakastist võhivõõrale onule: „Mis sa otsid siit? Minu oma koju!" Mõelge sellele, kel endal on lapsi!

Need aga, kel kihk mõnd monumenti teisaldada ikka rahu ei anna – Toompuiesteel Paldiski maantee otsas on üks ahelaid rebiv pronksmees, mis suurepäraselt sobiks mõne jõusaali esist kaunistama.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)