Andke meile aus tulevik tagasi!

EVELYN SEPP,      01. veebruar 2006


Omandireformi ülekohtu üle on palju vaieldud. Eks selles peitugi üks inimkonna olemuslik küsimus: kes on omanik, kas see, kes oliivipuu istutas, või see, kes seda kastis ja hoolt kandis? Eriti, kui seda tehti enam kui 60 aastat tagasi ja kui istutaja endagi õigus puule on küsitav.
Viisteist aastat pärast reformi algust on jäänud eelkõige inimõiguste küsimus. Peale ideoloogia tuleb lõpuks kaaluda ka muid õigusi. Näiteks koduõiguse kaitset või seda, et omandireform ei tekitaks uut ülekohut.
Rääkima peab võrdsest kohtlemisest ja seda üsna mitmes mõttes. Ka õiguskindlusest ehk sellest, kui reform on ühe põhimõtte järgi läbi viidud, siis seda lõpus muutma ei hakata ega ümber ei vaadata, samuti sellest, kas lepete alusel saab mugava reisilaevaga sõda alustanud riiki põgeneda!? Või on siiski lahkumine põhjendatud peamiselt majanduslike kaalutlustega.
Rääkida tuleb sellestki, kuidas nimekirjad ümberasumisõigust omavatest isikutest tekkisid, et nende aluseks olid saksa kultuuromavalitsuse ja kirikukoguduse liikmesus. Seega selgelt end määratlenud kogukond, nii riigi- kui rahvussakslased, kes suure juhi kutsel naasid ajaloolisele kodumaale.

Tõsi, nendega koos said lahkumisõiguse ka nende eestlastest Eesti kodakondsed pereliikmed – väga kitsas ring inimesi, kes pidid oma kuuluvust ja meelsust mitmel moel tõendama. Sageli on nende kohta kasutatud sõna kadakasakslased.
Üldiselt aga Eestist lahkuda võimalik polnud, reisidokumendid ei kehtinud ja piirid olid kinni. Ammugi polnud tavalistel Eesti kodanikel võimalust oma vara hüvitise ootuses Saksmaale loovutada. Seega algas ebavõrdsus juba enne Teist maailmasõda, millest on tingitud omandireformi läbinud põhimõte, et Saksmaaga sõlmitud lepingute alusel lahkunutele Eesti poolt vara ei tagastata ega kompenseerita muidu, kui ainult eraldi uue leppe alusel.

Tihti süüdistatakse selle põhimõtte toetajaid nõukogude okupatsiooni tunnustamises – eelkõige 1941. aasta leppest tulenevalt, mille sõlmijaks oli juba NSV Liit, mitte aga Eesti nagu 1939. aastal. Nii see aga pole. Peale tekkinud omandivaidluste seisis ja seisab Eesti silmitsi faktiga, et omandireformi mõte oli tagada kõigile kodu, mitte aga rikastada gruppi lelle-lellepoegi.
Me seisame reaalselt silmitsi mitme tuhande sundüürnikuga, kes on oodanud erastamisõigust oma kodule, teades, et selle kunagine omanik lahkus kõnealuse leppe alusel Eestist vabatahtlikult. Riiki, mis pidi võitma sõja ja looma uue korraga maailmariigi.
Siinkohal tasub end tagasi mõelda toonasesse aega. Kes olid õiged eestlased: kas need, kes jäid oma kodumaad kaitsma, või need, kes siit lahkusid? Küsimus on aktuaalne praegugi. Seda enam, et küsida tuleb ka selle kohta, kes maksab kinni ülekohtu ja kelle arvelt. Nii selle, mida kandsid siiajäänud, kui sellegi, mida tundsid lahkujad.

Paraku jagame veel praegugi laiali okupatsiooni ajal loodud rahvuslikku rikkust, mida saksikud vanakesed siin loomas ei olnud. Kahjuks ei kaunista võitlust ajaloo pärast tegelinskid, kes teadmatusest, rumalusest või omakasu ootusest selliseid varanõudlejaid toetavad. Olnuks tore, kui näiteks Postimees, mis südantlõhestavalt kodanik Puusepa kohtusaagat lahkas, rääkinuks sellest, kuidas järelümberasunuile vähem kui aastaga Saksa kodakondsus anti ja nende õigused hüvitistele registreeriti, kuidas ja millistes summades nende perede siinloovutatud vara tegelikult Saksamaal kompenseeriti. Tore olnuks seegi, kui ajakirjanik teinuks endale selgeks, mille kohta nn põgenikupaberid tegelikult käisid. Ehk mitte järelümberasumise, vaid 1945. aastal rindejoone eest Saksa idaaladelt läänealadele asumise kohta.
Õiguslikult pole häid ega halbu okupatsioone ja omandireform puutub siia niipalju, et Molotov-Ribbentropi pakti järelmiteks olid ühtemoodi nii 1939. kui 1941. aastal sõlmitud lepped Saksamaaga.
Moraalset õigust ilustada aga praegu üht ja demoniseerida teist okupatsiooni ning õigustuseks ilustada „rahvusliku võitluse" värvidega labast varandusejahti, tõsiselt võetav riigiõigus lubada ei tohiks.

Tehkem valik – kas toetada 21. sajandile omast inimõiguste kaitset või jätkata sageli kohtutes väljapetetud otsuste alusel kinnisvarade kantimist neile, kel selleks enamasti õigust pole.
Kaaluda tuleks sedagi, millal on Eesti küps hüvitama kõigile võõrokupatsioonides kannatanud inimestele neile osaks langenud ajaloolist ülekohut? Tehkem seda, kuid kannatuste võrdse hüvitamise seaduse, mitte omandireformiga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (74)