Nädala juubilar ULLO TOOMI 110

Tantsutaat elas Laulutaat Gustav Ernesaksa naabruses Oru tänava vaikuses. Olin Ullo Toomiga ennegi kokku puutunud, kuid pikemat usutlust tegin tantsumaestroga esimest korda. Loomulikult oli mu kodutöö võimalikult korralikult tehtud. Teadsin, et maestro pärisnimi oli kuni 1935. aastani Ulrich-Aleksander Taumi. Juba esimestel Eesti Mängudel oli ta liikumise üldjuht. See oli üldriiklike tantsupidude tegelik algus. Kuid 14. septembril 1902 Tallinnas sündinud Ullo Toomi mälestused ulatusid aega, mil isegi esimest Eesti Vabariiki veel polnud. Saate salvestamise päeval oli vanameister heas tujus ning korraliku tervise juures. Talle avaldas muljet, et olin üles otsinud ühe vana grammofoniplaadi, millel Ulrich Taumi mängis üsna kenasti saksofoni. Klarnetit hakkas ta õppima juba sõjaväes Aegna saarel. Veidi hiljem mängis Toomi saksofoni tantsuorkestris, mida ise juhatas! Põhileiva andis siiski kuivavõitu ametnikutöö pangas. Tantsutaat meenutas, et klarnet oligi ta esimene pill, viiul tulnud veidi hiljem ja ennekõike ta tantsuhuvi tõttu. Tollal Eestis esimesi arglikke samme teinud rahvatantsu saatepilliks oli viiul, vahel ka kaks viiulit, mis mängisid unisoonis.

Ullo Toomi meenutas, et esimest korda avastas ta rahvatantsu ilu ja võimalused kahekümnendate aastate alguses, mil Tallinnas esines üks Rootsi rahvatantsurühm. Noormehele avaldasid erakordset muljet rootslaste tantsuoskus, ilusad rahvariided ning ka saateansambel, sest külalisrühma tantse saatis teisigi pille peale viiuli. Sõbralikud rootslased kutsusid oma eesti kolleegid külla, ning siis algas Tallinnas kiire ettevalmistustöö. Esimene mure oli teadagi see: mida tantsida? Tollal tunti vaid üht rahvatantsu - „Kaera-Jaan". Anna Raudkatsi raamat „Eesti rahvatantsud" ilmus ju alles aastal 1926. Toomi koos kaaslastega võttis siis ette ja lõi ise ühe uue tantsu. Nad kasutasid mõnegi seltskonnatantsu elemente, kusagilt poogiti külge ka muusika, tantsu tegijate ja ettekandjate eesnimedest moodustati tantsule nimi „Elgam". Seda võib julgesti pidada esimeseks omaloominguliseks rahvatantsuks Eestis. Saate tegemise ajaks oli „Elgam" Ullo Toomi mälust juba täielikult kadunud ning ta ei suutnud kaamera ees meenutada selle tantsu liikumisi ega muusikat.

Rahvatantsuharrastus aga idanes ja arenes, ning 1929. aastal tähistati Kadrioru staadionil juba Eesti rahvatantsu kümnendat juubelit. Uute tantsude saamiseks alustas Ullo Toomi ulatuslikke kogumismatku. Ta kiitis Kuusalu kandi rahvast, tänu kellele oli saanud nii mõnegi toreda tantsu. Sageli käis ta Saaremaal, kuid eriti hoolsalt Hiiumaal, kus enese kinnituse kohaselt olla kogu saare küla külalt läbi käinud. Tükk tegemist oli tantsude ülestähendamisega, sest ainuüksi väljasirutatud käe kirjeldamiseks tuli alates sõrmede asendist kirja panna kümneid lauseid. Ullo Toomil mingit oma süsteemi polnud - ta pani tantsukirjelduse paberile taktiosade kaupa nn kineetilist üleskirjutust kasutades. Nii jäädvustati 145 tantsu, mis pärast sõda ilmusid Ullo Toomi kogumikus „Eesti rahvatantsud".

Küsisin: miks meie rahvatantsud on nii-öelda maas kinni, kuigi temperamenti ja kuraasi on eestlastel vahest liigagi küllaga? Ullo Toomi vastus oli üllatav, ent loomulikult loogiline. Tantsude meenutajaiks ja ettenäitajaiks olid ju eranditult vanemad inimesed. Üles aga kirjutati nii tantsu tehniline järjestus, kompositsioon, kui ka see, kuidas tantsija esines. Alles hiljem turgatas Toomile pähe, miks meie tantse esitati ikka tasa ja targu. Uuemad rahvatantsud tehti seetõttu juba sootuks lennukamad, mis noori hulgakesti tantsima meelitas. Muide, „Tuljaku" lõpp on Ullo Toomi panus meie tuntuima tantsu koreograafiasse. Tema pakkus, et meestantsija võtab naise sülle, kes otsekui rõõmujoovastuses oma käed taeva poole sirutab. Eesti rahvatantsu esiema Anna Raudkats olla selle detaili mitte pelgalt heaks kiitnud, vaid koguni hüüatanud: miks küll tema ise sellise finaali peale ei tulnud!?

„Targa rehealuse" leidis Ullo Toomi Muhu saarelt Soanda külast, kus seda iidset tantsu mäletas Leena Väärtnõu. Tantsutaat meenutas, et tavaliselt kinnisevõitu iseloomuga maarahvas oma talu õuele ilmunud uudishimulikku võõrast esiotsa eriti ei usaldanud. Kaua tulnud seletada, et kust tulek ja kuhu minek ja kes sa üldse selline oled. Jutt hakkas soravamalt jooksma alles siis, kui õnnestus leida ühiseid tuttavaid, sest maailm oli juba toona väike. Kasu tõusnud ka Toomil alati kaasas olnud kommikotist ja pudelist „kõhurohuga", nagu maestro oma märjukest nimetas. Sellega kaasnes vahest ka probleeme, sest tantse esitati ülestähendaja jaoks õige mitu korda ja „kõhurohu" innustusel tantsiti alati pisut isemoodi.

Ullo Toomi rõhutas telesaates, et uue rahvatantsu sünd pole kunagi kollektiivne looming. Esimene mõte ja vorm tuleb ikka ühe autori poolt, teised saavad teda ainult abistada.

Uusloomingulisi tantse tekitasid hulgaliselt meie rahvakunstiõhtud, sest suurele vaatajaskonnale pidi midagi uut ja neile sobivat välja mõtlema. Ullo Toomi poolt loodud tantsude nimekiri pole küll eriti pikk, kuid tänini püsivad rahvatantsurühmade repertuaaris „Ruhnu tinna", „Kosjatants", „Tuisuline" ja „Meistrimehed".

Tol kaunil sügispäeval Ullo Toomi juures kolmkümmend aastat tagasi saadet salvestades oli mõningane osa ta märkmetest veel maestrol kodus. Suurem osa Tantsutaadi arhiivist oli juba siis Tartus Kirjandusmuuseumis ning Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumis. Oma õpilastele on 26. novembril 1983 Tallinnas manalateele läinud Ullo Toomi jätnud mahuka koguteose „Harjutusvara rahvatantsijaile" ning rühmatundides ja mõttevahetustes lihvitud oskuse rahvatantse uutes oludes edasi arendada. Ta oli neid olusid alati osanud rahvatantsu huvides ära kasutada.

Ullo Toomi oli üldtantsupidude mõtte algataja. Tema õpilaste hulka on kuulunud Ilma Adamson, Lille Arraste, Meeta Heinla, Heino Aassalu, Suren Arutjunjan ning veel kümned kunagised tantsijad, kes Tantsutaadi õpetust koos oma õpilastega edasi on kuulutanud ning rahvatantsu harrastamise oskust ja tahtmist tänasesse päeva toonud.

ENN EESMAA

Jaga |