Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Tshetsheenia hunt Dzhohhar, 14. osa

Valter Toots,      01. august 2007


Need paar kuud, mil ma oma sõjaväelasest seltsimehe sõbrakätt tundsin, ulatuvad ideoloogilise lainetuse üheksanda laine aasta poliitilise purjutamise päevadesse – aastasse 1989. See aasta oli laulva revolutsiooni ja tantsutralliliste inimkettide eelõhtuks. Tartus ja Tallinnas lõhuti rahvaste vahelisi sõprussildu, loodi rahvasaadikute nõukogude asemele filtreerivaid kodanike (!) komiteesid, volikogusid, esimesi FIEsid ja pankasid. Kuid üsna pea jätkus ka pruun-punaste aunimetuse saanud punaste vastupanu. Nende hulka arvati ka siinkirjutaja. Ja eksimatult. Ajaleht Vperjod jätkas oma lugejate agaral ja arvestataval toetusel ideoloogilist võitlust demokraatia (demos – rahvas) seisukohtadest ja eetilis-moraalsetest põhimõtetest lähtudes. Koletu rahvademokraatia pidepunkt tuli palavasüdameliste rahvuslaste eestvedamisel maatasa teha. Ja keda siis nende poliitiliste poolpimedate hulgas ei olnud! Ülikoolide õppejõud, haiglate peaarstid, parteikomiteede sekretärid... Enamik neist hingeargusest, paljud lihtsalt kui poliitilised pudrutajad, aga kõige enam siiski neid, kellele Looja ei olnud kinkinud südamlikkust. Mis on lihtsam kui eitamine! Seda suudab isegi keskmine koolipoiss. Aga see on jälle eriteema. Ideoloogilised lahingud toimusid kui mitte iga päev, siis ülepäeviti ikka. Üks sellistest lahingutest toimus 1989. aasta maikuu viimastel päevadel Tartu linnakomitees, kuhu oli koondatud suurekaliibriline ideoloogiline suurtükivägi. Rüütli tänava alguse majja, mille aknad vaatavad Barclay de Tolly monumenti ning kus omal ajal töötas ka Andrus Ansip ning kaugeltki mitte kojamehena, oli kokku kutsutud EKP Tartu Linnakomitee propagandatöö komisjon. Päevakorras oli ajalehe Vperjod tagurlik tegevus ühiskondlike uuenduste suhtes. Päevakorrapunkt oli muidugi ohtrasõnalisem ja ümmargusem. Patuoinaks lehe peatoimetaja. Ideoloogiline lahing, kus pealetungijaid oli oma poolteist tosinat ja alistatavaid vaid üks, kestis vähem kui tunni. Antud sündmus peaks minema ka laulva revolutsiooni ajaloo lehekülgedele. Ideoloogiline võitlus sai oma esimese ohvri. Vabadusvõitluse kangelaseks sai Punaarmee ohvitseri Mihhail Lotmani (algul Tartu Õpetajate Instituudi, siis Tartu Riikliku Ülikooli vene filoloogia kateedri leningradlasest õppejõud) rahvuskaaslane, marksismi-leninismi kateedri professor... Aga jätame selle kangelase nime sedakorda nimetamata. Tema suuri teeneid on juba ülistatud ja küllap tehakse seda üsna pea jälle. Seda ka sellepärast, et töölisklassi ülistanud Marxi ja tema aateid tuli seekord kaitsta professori eest. Tema puhkab täna Raadil oma leivaisade Marxi-Lenini hüljanud võitluskaaslaste poolt püsti pandud uhke monumendi all. Unustusse jäetud kalmukünka all oleks olnud ehk ka professori vastasrindlane. Kuid ta oli veidi noorem ja oli ka... Dzhohhar Dudajev. Kiirabiauto, mis ei jõudnudki päästa pärispatrioodist professorit, jõudis siiski juba külmade käte ja jalgadega vastaspoole järele ning... jõudis ka Jaama tänava hospidalini, kus teda seitse nädalat hoolikalt hoiti, süstaldega ta ümber joosti ja lõpuks suverohelusse jalutamagi lasti.
See oli Dzohhari teine Andres Herkeli ja tema herkellaste vastane patutegu, mille toon ausate ajalugu austavate inimeste ette. Ei taha väita, et Dzhohhar ei olnud selline, nagu teda meile nüüd maalitakse. Küll aga oli nii poliitilist kui ka diplomaatilist lühinägelikkust, mida ära kasutati. Laiemat üldistust tehes saame öelda, et oli poolpimedate ja lühinägelike ärakasutamise aeg üldse. Beringi väinast Berliinini. Tänu poliitiliste poolkirjaoskajate agarusele teame, et renoveerimise ja õige uutmise asemel ei järgnenud mitte rootslaste Gerhardseni-Palme sotsialism ja Adenaueri-Erhardsoni sotsiaalne turumajandus. Ka mitte omaaegse tõsidemokraadist presidendi Kennedy majandusnõuniku John Calbrite poolt Gorbatshovile pakutud konvergentsuse arendamise majanduslik variant. Praeguseks on kätte jõudnud lihtlabane ostmiste ja müümiste aastasada. Kas inimkond on astunud sammu edasi või tagasi, on juba selgunud.

Viimati muudetud: 01.08.2007
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail