Eesti on Euroopas

RALF R. PARVE,      30. aprill 2003




Kas Teile ei tundu kummaline see rahu ja vaikus Riigikogu opositsiooni poole peal, mida ajakirjanduski on juba täheldanud? Kas võimult lahkumine oli Keskerakonnale siis nii suur shokk, millest siiamaani pole päriselt üle saadud?

Olen minagi kuulnud taolisi arvamusi. Kuid ajakirjandus pole meiega kunagi rahul. Kujutage ette, mis juhtuks, kui me praegu ägedasti Res Publicat ründaksime. Siis heidetaks meile ette, et me ei taha anda uuele valitsusele sadat kriitikavaba päeva.
Tean mitmeid poliitikuid, kes heameelega näeksid meid Res Publicaga vastastikku lahingut löömas. Isegi provokatsioone on tehtud, et sellist olukorda saavutada. Mõnikord on respublikaanid õnge läinud. Näiteks rahandusminister Tõnis Palts ütles hiljuti ajalehele Estonia antud usutluses, et tema maksuprobleemide käsitlemist õhutab opositsioon. Kui seda lugesin, siis ei kannatanud ma enam välja, helistasin talle ja soovitasin "heasoovijaid" endale lähemalt otsida.
Me ei võitle selle nimel, et lihtsalt "noorele" ministrile eba-meeldivusi tekitada; kui võitle-me, siis asja eest. Keskerakond, erinevalt mõne uuspoliitiku ambitsioonikast avaldusest, on siiski kultuurne erakond.
Res Publica suhtes olen vähem skeptik kui mõni aeg tagasi. Pean positiivseks, et Riigikogu komisjonide moodustamisel arvestati Keskerakonna valijate huvidega väga tõsiselt. See annab lootust, et uus poliitika ei pruugigi olla ainult tühi sõnakõlks.

Paaril viimasel nädalal on ajaleht Äripäev väga aktiiv-selt käsitlenud Savisaare personaalküsimust. Üle on triigitud kõik see, mis on seotud Hundisilma taluga ja Olevi tänava maja müügiga. Kirjutatud on muustki, mis varasemast ajast teada. Kas jälle on mingid valimised tulekul?

Sedapuhku on ajakirjanike taas-süttinud huvil siiski teistsugused põhjused. Mõni aeg tagasi kaebasin ma Äripäeva kohtusse seoses laimuga, mida nad levitasid. Näiteks nad väitsid, et ärimees Leonid Apananski maksis kinni minu Hundisilma talu 2003. aasta kindlustuspoliisi.
See oli ränk süüdistus, millega kahtlemata püüti mind diskrediteerida valijate silmis. Esitasin kohtule tõendusmaterjali, et olin 2003. aasta kindlustus-poliisi siiski ise tasunud ning nõudsin Äripäevalt vabandamist ja ühe miljoni krooni suurust kahjutasu.
Summa võib tunduda suur, kuid ka mulle tehtud kahju oli suur. Ma ei näe teist võimalust, kuidas õpetada vastutustundetuid ajakirjanikke tõest lugu pidama.
Kriminaalkorras neid ju enam karistada ei saa. Kui nad aga peavad laimu eest iga kord maksma hakkama, siis vaevalt see meeldib ajalehtede omanikele, küllap nemad juba oskavad ajakirjanduseetika lihtsad tõed taipamatutele puust ja punaseks teha. Et keegi ei tuleks enam hommikul toimetusse ja ei paneks järgmise päeva lehte tõe pähe kirja neid nalju, mida õhtul kõrtsis õlle-kruusi taga teiste omasugustega on visatud.

Kui kaugel see kohtuprotsess on ja kas olete tutvunud ka vastaspoole püüdlike selgitustega?

Lugesin Äripäeva juriidiliste esindajate vastust minu hagile. Vastus on hambutu ja näitab, et argumente napib. Ei piisa üksnes sellest, kui käiakse ümber Hundisilma talu luuramas ning tülitatakse oma igapäevaseid toimetusi toimetavaid küla-inimesi.
Nähtavasti on Äripäev sellest isegi aru saanud ning on va-linud teise taktika. Püütakse luua neile soodsat fooni kohtuasjale, üritatakse mõjutada kohtunikke ja avalikku arvamust. Minul on neile ainult üks soovitus - kui juba laukas kinni oled, siis ära enam rabele - vajud ainult sügavamale.
Ajaleheveergudel võib maalida vägagi kriminaalse pildi Olevi tänava maja müügist või Hundisilma talust. Seejuures vaikitakse maha, et nii prokuratuur kui ka kaitsepolitsei on neid teemasid juba käsitlenud, leidmata sealt mingit kriminaalkoosseisu. Äripäeva ees-märk on hoida teema igal juhul üleval. Sellest need esialgu seletamatud kirjutised, mis mõnikord paistavad lausa rida-realt kordavat mitu aastat vanu materjale, võib-olla ainult autori nime on vahepeal muudetud.

Kahetsusväärne, kuid ärimeeste häälekandja ei ole sugugi ainus omas stiilis. Lugesin ka 23. aprilli Eesti Päevalehest Kaarel Tarandi artiklit, kus üks vale järgneb teisele. Tee mis tahad, kuid mulle kui poliitilise pressi kogenud töötajale tundub uskumatu, et need on ainult juhuslikud eksitused. Näiteks noor Tarand kirjutab, et Savisaar jäi Jaapanis "pilke-aluseks", sest talle ei olevat näidatud Tokio linnapead. Olen kuulnud, et tegelikult te ju kohtusite?

Tokio linnapea võttis vastu kogu meie delegatsiooni. Käisime ametlikul audientsil ja sellest on küllalt palju kirjutatud. Eriline au oli aga see, et meiega kohtus ka Jaapani keisri üks lähedasi sugulasi, mida Tõusva Päikese maal loetakse suureks tähelepanuavalduseks.

Samas artiklis kirjutab Tarand ka "töö ja lõbu ühendamisest" ning toob näiteks 1999. aasta septembrisse kavandatud Pariisi-reisi, mis olevat ära jäänud formaalsetel ettekäänetel, kuna sõidu lõbustuslik iseloom tulnud liiga vara ilmsiks. Sellel "informatsioonil" ei ole ju ka tegeliku eluga midagi ühist? Kas Tarand ajab jälle kägu?

Jah, tegelikult oli see toonase linnapea Peeter Lepa visiit Pariisi, mis viidigi läbi vastavalt kokku lepitud programmile ja ajagraafikule. Linnapea kutsus mind kui volikogu esimeest tõesti kaasa. Kuid ma pidin kahjuks ära ütlema, sest kohalike valimisteni oli jäänud napilt kuu või isegi veel vähem ja ma ei saanud enesele seda sõitu lubada. Visiidi lõbustusliku või mittelõbustusliku iseloomuga polnud sellel midagi pistmist.

Taas on tõstatatud isikuandmete kaitse küsimus. Andmekaitseinspektsiooni juhtkond, kelle puhul juba enne valimisi ilmnes, et nende seas on inimesi, kes on lähedalt seotud Res Publicaga, on Postimehes jälle esinenud süüdistustega, et just Keskerakonna kandidaat olevat seadusevastaselt patustanud isikuandmetega. Ometi olid ka Keskerakonna telefonid punased, kui pahased kodanikud kurtsid, et said isiklikke kirju nii Reformi-erakonnalt, Res Publicalt ja mõni kiri saadeti koguni surnuaeda?

Ma ei välista, et patustanud on selles suhtes pea kõik Eesti erakonnad. Ka mulle on teada, et isikuandmeid sisaldavaid kirju said valijad mitte ainult Keskerakonnast, vaid ka Reformierakonnast, Res Publicast, Rahvaliidust ja võib-olla veel kusagilt. Materjalid selle kohta on andmekaitseinspektsioonil olemas ning loodan siiralt, et kaitsepolitsei tegeleb antud küsimuses mitte ainult Keskerakonnaga. Kuigi me nägime, et Postimees - nagu talle kombeks - süüdistab eeskätt keskerakondlasi.

Mulle on algusest peale arusaamatu, kas selline kirjade saatmine on siis mingi eriline kuritegu ja ainult Eestis välja mõeldud?

Probleem on muidugi märksa laiem. Erakondadel on vaja jõuda valijateni ja riik peab neile selles suhtes kaasa aitama, mitte aga takistusi tegema. Mõnel pool saavad erakonnad valijate nimekirjad ja aadressid siis, kui nad ise registreeritakse valimisteks. Teistes riikides on see üldse avalik informatsioon. Mina leidsin Internetist USA mitmete osa-riikide valijate täiesti avalikud nimekirjad. Valimiskampaania sisuks ongi ju erakonna programmiliste vaadete selgitamine, mitte lihtsalt keskmisele statistilisele kodanikule, vaid konkreetsetele vanuselistele, professionaalsetele, soolistele jne gruppidele.
Võib-olla on isegi hea, et andmekaitse selle probleemi tõstatas. Riigikogu peab nüüd lahenduse leidma, et ühelt poolt delikaatsed isikuandmed oleksid turvatud, kuid teiselt poolt oleks ka parteidel võimalik teha oma põhiseadusega ette nähtud tööd.

Kuid miks need ajalehed siis niimoodi kogu aeg valetavad ja tolmu üles keerutavad? Opositsiooni jäänud Keskerakonna esimehena ei ole Te ju pidevaks tuuseldamiseks mitte mingisugust põhjust andnud?

Vastus leidub eelpool tsisteeritud Kaarel Tarandi artiklis. Ta kirjutab, et paljudesse Eesti poliitikutesse suhtutakse rahva seas kui lontrustesse, kes aga siiski "viisid meid Euroopasse!" Ta nimetab Lennart Meri, Mart Laari ja Toomas Hendrik Ilvese nimesid.
Mina ei ole tahtnud viia Eestit Euroopasse. Ma olen kogu aja olnud veendumusel, et Eesti ongi juba Euroopas - geograafiliselt, ajalooliselt, kultuuriliselt. Mina olen näinud Eesti tulevikku laiemast vaatevinklist ja soovinud viia Eesti XXI sajandi kaasaegsesse maailma. Lontruseks ei ole mind rahva hulgas aga kunagi peetud.
Eks see Tarandile ja teistele temataolistele tuska teebki.

Intervjueerinud

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)