Miks mulle meeldib tänane Eesti?

HEIMAR LENK,      23. jaanuar 2002




Aga sellepärast, et lõpuks näen ma normaalset riiki tekkimas. Ühiskond hakkaks nagu terveks saama. Eesti elu meenutab hetkel inimest, kes pärast mitmeaastast põdemist ennast üles ajanud ja tasakaalu leidmiseks jõudu kosub.
Viimastel aastatel meenutas meie elu viltu vajunud kaluripaati, kus püüdjad mehed kõik üle parema ääre koogutamas. Paadi teisele poolele võrke ei antudki ja vasaku parda mehed vahtisid näljase näoga kalapüüki pealt. Kes iitsatada julges, sai paugupealt luuseri või teise eestlase halvustava tiitli.

Nüüd on kuidagi harjumatu kuulda, et raadios räägitakse ühtäkki jälle koolilaste toidust, tänavate koristamisest ja rahva madalast elatustasemest. Perestroika tunne kipub peale tulema. Siis hakati ka keelatud asjadest järsku avalikult rääkima.
Meil tegelikult päris keelatud teemasid olnud polegi. Olid vaid asjad, mille toetamist heaks tooniks ei peetud. Kui sa julgesid öelda mõne sõna vanainimeste vaese elu kohta, siis olid sa vasakpoolne, kes rikkust ümber püüab jaotada. Nüüd kuulen üllatusega, kuidas tuntud ajakirjanik juhtus Kadaka turul nägema pensionäre, kes endale koeratoitu ostsid. Tegi raadioeetris maailmatu avastuse. Kas ajakirjanik seda varem ei teadnud? Muidugi teadis, aga siis polnud moes sellest rääkida. Nüüd võib. Isegi soovitav on.

Mulle meeldib, et elu muutub. Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonileping istub mulle ka. Miks ei peaks ma heameelt tundma, kui loen, et maa müümist välismaalastele piiratakse ja maa ikka eestlaste omaks jääb. Või miks ma ei peaks rõõmustama lubaduse üle säilitada krooni kindel kurss euroraha suhtes. Olen igati rahul, et elektrihinna tõus võetakse kontrolli alla ja baltisakslastele kord juba kompenseeritud maju teist korda enam kinni ei maksta ja Eesti kodanikke neist kortereist välja ei aeta.

On äärmiselt sümpaatne lugeda koalitsioonilepingust, et edaspidi pööratakse Euroopa Liidu läbirääkimistel erilist tähelepanu Eesti rahvuslike huvide kaitsmisele. Mitmeaastase Euroliidu eufooria jooksul on see esimene kord, kus ka eestlasi märgatakse. Muidu on jutt käinud ikka vaid eurodirektiividest, millele meie talumees kuidagi ei vastavat. Kuhu niisugune veiderdamine viib, näitas kujukalt Toompeale püsti pandud kemmergu lugu, mille miljonid isamaaliitlasest kesklinna vanema ja tema partei hingele jäävad. Muidugi oleks võinud iidse kindluse seinte vahele marmorit meenutava plekk-käimla asemel hoopis kohalikust paekivist paviljoni püsti panna, nagu üks pealinna uutest juhtidest arvas.

Mis võiks olla tänapäeval pragmaatikute valitsuse vastu? Ajakirjandus on juba vihjanud põhimõtete müümisele ja küsinud, et kas Stenbocki majas hakkab kogunema vasakpoolne või parempoolne valitsus. Asjalik ja tegevuslikkust rõhutav valitsus oleks riigile parim ja seda Siim Kallase poolt lepingu allakirjutamisel lausutud võõrakeelne sõna ka tähendab. Edgar Savisaar lisas, et kui Keskerakonna toetajad ja Reformierakonna toetajad leiavad senisest rohkem üksmeelt ja kompromisse, võib sellise jõuga mägesid liigutada. Miks siis mitte seda teha? Rahva huvides ju.

Kas astume üle uue aja läve? Tundub küll. Kolmest Balti riigist kõige tormakamalt kapitalismi sööstnud Eesti tiigrikutsu kõrvetas oma käpad esimesena. Rahvas on valitsuses, parlamendis ja ajakirjanduses pettunud. Euroopasse joostes oleme maha jäänud Lätist ja Leedut nimetas USA president Balti riikidest NATO eesliinil seisvaks. Liidrikohast on Eesti taandunud lihtsa kaasamineja rolli. Suhetes Venemaaga näitas välisministeerium kümme aasta järjest täielikku asjatundmatust ja nüüd on uus president sunnitud ise kahe riigi suhteid klaarima.

Nii endine president Meri kui Laari valitsuse ministrid oskasid küll Euroopa parkettpõrandaid lihvida, kuid koduküla inimese ees esinedes olid nad täielikud äpud. Vohavale sõnamulinale vaatamata ei leidnud neist kumbki ühist keelt oma rahvaga. Tagantjärele selgub, et valitsusjuht aina luiskas ja valetas. Kõrgemat palka ja pensioni ei paistnud kusagilt. Nii lähebki ta ajalukku, 500 kroonine elushoidmise rahatäht paksus peos.
Mis peaks meil siis uue pragmaatilise peaministri vastu olema, kes kompromissi leidmist riigi majandusliku arengu ja rahva tasakaalustatud sotsiaalse arengu vahel oma valitsuse suurimaks ülesandeks peab.

Kolmest Balti riigist kõige tormakamalt kapitalismi sööstnud Eesti tiigrikutsu kõrvetas ka esimesena oma käpad. Rahvas on valitsuses, parlamendis ja ajakirjanduses pettunud. Euroopasse sööstes oleme maha jäänud Lätist ja Leedut nimetas USA president Balti riikidest NATO eesliinil seisvaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (77)