Üleilmne finantskriis Venemaalt vaadatuna

Erandiks on ametlik Eesti, kes eelistab seista ookeani poole seljaga. Kuid varem või hiljem võidavad siingi kaine mõistus ja rahvuslikud huvid. Eesti rahvale on mõistetav soomlaste tarkusetera: lähedal olgu sõbrad, vaenlased olgu kaugel. Asjalikke kaasmaalasi huvitab Venemaa majanduspoliitika.

Venemaa majanduses, eriti aga finantspoliitika vallas praegu kulgevast, annab suurepärase ülevaate Moskva linnapea Juri  Lužkovi varakevadel ilmunud järjekordne raamat „Transkapitalism ja Venemaa".

Tuntud poliitiku ja majandusmehe huviorbiidis on järjekordselt tänapäeva kapitalism kui majandusformatsioon ja selle venemaine variant.

Mõni aasta tagasi ilmus Moskva linnapealt raamat põllumajandusest - „Põllumajanduslik kapitalism Venemaal: kokkupõrge tulevikuga". Selle pealkirjale lisandub selgitus - „Agraarküsimus valitsusele". Lužkovi  väljaütlemistest nii põllumajandus- kui ka rahanduspoliitika kohta tundub, otsekui analüüsitaks meie valitsuse viimaste aastakümnete tegevust. See usutavasti ei saagi teisiti olla, sest juhtijaks ja suunajaks nii Venemaa kui  ka iseseisva Eesti puhul on üks ja seesama stsenarist - Maailmapank, kelle „noote" nende interpreedid püüdlikult transkribeerivad ja kooris laulavad.

Allpool on Lužkovi lühiülevaade meie naabermaa langusse viinud finantspoliitikast.

Üleilmse kriisi iseärasused Venest nähtuna

Seda ei juhtu sugugi sageli, et otse meie silme all leiab aset üleilmse süsteemi ja maailmahegemooniks ihaleva riigi poliitiline ja majanduslik kokkuvarisemine. Aga selleks, et tolle kolossi rusud ei mataks lähiaastatel kõiki enda alla, peab Lužkovi arvates  selgelt ette kujutama, kui tähtis on muuta Venemaa veelgi tugevamaks. Aktuaalne on riigi moderniseerimine, mis peab Venemaale tagama jõudmise kvalitatiivselt uuele arengutasemele.

Tähtis on mõista, et praeguste kriisiilmingute põhjused nn eesrindlikus kapitalistlikus maailmas ja Venemaal on sootuks erinevad. Läänes kannavad need fundamentaalset iseloomu ja on seotud selle kõlbelis-moraalitu arengumudeli kokkuvarisemisega, millele need riigid panustasid palju aastakümneid. Venemaal on situatsioon sootuks erinev - siin pole riikluse ja riikliku poliitika kriisi. Venemaa praktiliselt lõpetas majanduse kasvu taastamise tsükli pärast 1980-ndate ja 1990-ndate aastate kaost ning jõudis maailmakriisi alguseks välja strateegilise moderniseerimise lähtepunkti. Nende ülesannete lahendamiseks olid määratud pikaajalised strateegilised toimingud, loodud eelarvelised võimalused ja rahvuslikud arengufondid.

Ses mõttes ei muuda üleilmne kriis Venemaa baaseesmärkide süsteemis ja sotsiaal-majandusliku arengu ülesannetes põhimõtteliselt midagi. Peab vaid toimuma kiirendatud üleminek nende realiseerimisele. Üleilmse kriisi mõju kajastavad enama kontrastsusega valupunktid ja äpardused  majandusharude struktuuris, infrastruktuuride moderniseerimises, territoriaalses planeerimises, finantssüsteemis, tööturul, migratsioonipoliitikas ja muudeski aspektides.

Ent, vaatamata sellele, et fundamentaalseid kriisi sisepõhjusi Venemaal ei olnud, ilmutavad seda enam end kriisi sissetung väljastpoolt - selle mõju on tunda, ning üsnagi valuliselt.

On kaks printsipiaalset põhjust, ja sellest tulenevalt kaks toimivat faktorit, millest peab kriisiajal esmajärjekorras ja pöördumatult vabanema.  Esiteks, monetarism ja selle majanduspoliitika printsiibid, mis olid ideoloogiliselt alati seotud finantskapitalismiga ja tegid  Venemaa arengule tõsist kahju. (Monetarism on majandusteooria ja -poliitika suund, mis peab majandusarengu määravaks teguriks ringluses oleva raha hulka. -  Toim) Teiseks, ettevõtluse madal sotsiaalne kvaliteet ja vastavalt sellele ka „eliidi" (eliidist saab antud juhul rääkida ainult jutumärkides!) nõrk orienteeritus rahvuslikule arengule, madal vastutustunne riigi ja ühiskonna ees.

Monetarismi pankrot

Just monetarism on peasüüdlane selles, et Venemaal on nii kõrge inflatsioonitase, impordisõltuvus kasvab ning majanduse infrastruktuuri ja tootmisvõimsuste moderniseerimine kulgeb aeglaselt.

Tootliku majanduse moderniseerimise asemel, nii nagu seda teeb Hiina, uppus Venemaa globaalsesse finantsspekulatsiooni. Pärast maksis oma osaluse kinni endi rahvuslikest reservidest, mida investeeriti Läände, jättes samas rahata rahajanuse omamaise majanduse. Venemaa enda reservid tulid tagasi tegelikult globaalse kapitali pakendis, muutudes ränkadeks võlgadeks. Selline majanduspoliitika tuleb kiiremas korras lõpetada, et vältida katastroofe, niivõrd kuivõrd järgmisel korral ei jätkuks ei aega ega raha.

Kuidas ka ei ole püüdnud monetaristid-finantsistid talmudistlikke loenguid lugeda, oli ja on kõrge inflatsiooni peamiseks põhjuseks raha defitsiit reaalmajanduses, omamaise tootja rahanälg. Hiiglaslike riiklike tulude taustal Vene majanduse subjektid olid pikki aastaid, ja on siiani, terava finantsdefitsiidi silmuses.

Paljude aastate jooksul üha tugevnev impordisõltuvus on täna mitte ainult ohtlikult kõrge, vaid kriisiolukorras lausa katastroofiline. Kasvõi seepärastki, et kriisis ei ole võimalik vähendada näiteks raviminõudlust, kuid ligi 90% arstirohtudest on importkaup, seejuures sugugi mitte alati kõrgekvaliteetne. Rubla kursi langedes import kallineb, aga see tähendab, et Venemaa pensionärid on koletuslikus sõltuvuses nende jaoks igapäevaselt vajalike ravimite hindade tõusust. Natuke vähem muutlik on situatsioon toidukaupadega, ent ka siin on sõltuvus ekspordist äärmiselt suur. Seetõttu inflatsioon kasvab ja tarbekaupade hinnad tõusevad.

Venemaa monetaristide praktilise tegevuse tulem on selline, et kapitali juurdevool annab inflatsiooni, aga tema äravool - jällegi inflatsiooni. On  rubla tugev - kummitab inflatsioon, on ta nõrk - sama lugu. Olgu raha palju või olgu teda vähe - resultaat on ikkagi üks ja sama.

Nüüd, juba kriisi tingimustes, tõstis Venemaa Keskpank refinantseerimisastme 13 protsendini, millega kaasnes reaalmajanduse krediidiparalüüs, mis võimendas tootmislülides nõudluse langust. Sellele kaasnenud monetaristide doktriinsed avaldused, et ilma sellise toiminguta ei suudeta pidurdada kapitali äravoolu ja pealetungi rublale, kutsuvad esile vaid imestuse. Sellepärast, et kui tänane situatsioon ongi kellelegi kasulik, kui see üldse kedagi stimuleerib, siis ainult finantsspekulante. Jälle on tulnud nende õitseaeg. Praegu on kasumlik ainult see äri.

Nüüd läbiviidavas venitatud devalvatsioonis rublakursi suhtes osutuvad efektiivseteks just valuutaspekulatsioonid. Tänaste protsentidega  on kasulik laenu võtta vaid sel eesmärgil. Just niisugustes tingimustes ei ole pankadel vähimatki huvi krediteerida majandust, sest kogu huvi ja raha on suunatud valuutabörsi-mängudesse. Et aga krediidiaste oleks spekulantidele reaalselt vastuvõtmatu, peaks see olema mitte vähem kui 40 protsenti. Ainult sellise protsendi korral on pangad  võimelised valuutamängudest hetkeks loobuma ja pööravad pilgu reaalmajanduse poole. Ent on absoluutselt selge, et spekulatsiooniga on võimalik ja tarvis võidelda  mitte ainult laenuprotsendi abil.

Praegu keskpanga kehtestatud krediiditase ei piira mitte mingil moel spekuleerimist, seevastu aga hukutab majandust. Seepärast, et kui mõni tootja, kogu jõust rabades ning meeletult pingutades, võtab natuke alla 20-protsendist laenu, saab ta vaid hingetõmbeaega, kuivõrd riigis praktiliselt puuduvad selline tootmine ja niisugused tehnoloogiad, mis võimaldaksid tal niisugust hullupöörast laenu tagastada; lisaks on ju veel käibemaks 18 protsenti.

Kui monetaristlikud võimud siiski, nagu nad  praegu räägivad, juba lõpetasid sujuva devalvatsiooni, siis milleks hoida kõrget laenuprotsenti? Kui valuutaturu riskid on minetatud, oleks õige aeg laenuastet järsult alla lasta. Kui aga hoida laenutaset, kes siis usub, et devalvatsioon on  lõppenud?

Tootmisele tuleb anda hingamisvõimalus. Reaalne majandus ei ole võimeline nüüdses kriisis pikka aega vee all ujuma laenuõhku saamata. Üleskutsed „Oodake, küll varem või hiljem alandame!" optimismi ei lisa. Aeg otsustab kõik, aga on lõpukorral. Kui veel edasi venitada, siis terve reaalne sektor lihtsalt tõuseb pinnale, kõht ülespidi. Milleks surnule veel madal laenutase?

Monetaristidel on väga populaarseks saanud igal tänavanurgal pasundada oma ilmatut tarkust, et on  kogutud stabilisatsioonifond - reservid kriisipuhkudeks, mis nüüd marjaks ära kuluvad.

Polegi kahtlust, et „turvapatjade" loomine  oli vajalik. Kuid teatud hetkel muutus kogumine eesmärgiks omaette, ületades mõistuspärasuse raamid. Muidugi oli tarvis luua reserv mustadeks päevadeks. Kuid teatud hetkel  tulnuks peatuda, suunata need vahendid, mis ületasid stabilisatsioonifondile kohast taset, majandusse, selle arenguks, infrastruktuuri päästmiseks mahajäämusest ja investeeringunälja kustutamiseks.

Viimase aastakümne jooksul ei ole realiseeritud mitte ainsatki omamaise ulatusega riiklikku projekti majanduse ja infrastruktuuri arenguks. Pole lisandunud põhimõtteliselt uusi tehaseid ja suuri tööstuskäitisi, uusi veejõujaamu, laevu ja lennukeid. Kõik see sai toimuda seepärast, et rahandusministeerium püsivalt pidas vahendite suunamist tootmisse raha mahamatmiseks. Kuid ka majanduslik infrastruktuur on kaup. Teed või energeetika, rääkimata uutest tootmisvõimsustest, need on tähtsaimad  reaalse majanduse instrumendid, mis suurendavad kaubakäivet, mitte aga raharinglust.

See, et ligi kolm aastat väldanud primitiivse kogumiskampaania tulemusel tekkinud stabilisatsioonifondist eraldati siiski arengufondid, oli absoluutselt õige tegu. Kuid õige aeg ja võimalused selleks olid juba minetatud.

Poliitika efektiivsuskriteeriumid „rahamassi steriliseerimiseks" ja  stabilisatsioonifondi kasvatamine ei ole teab kui keerulised toimingud, kuid nõuavad vastust kahele küsimusele.

Esimene küsimus: kas reservid siiski on kriisiajal võimelised lahendama kõiki probleeme? Täna veendume, et vastus on eitav. Reservid, kuipalju neid ka poleks, ei ole põhjatud, majandusel endal aga puudub kindlusvaru. Majanduse immuniteet kriisi suhtes on nõrk. Immuunsuse defitsiit tekkis aga just sellest, et majandust rahaliselt „halvasti toideti" ja ei toetatud teda  investeeringutega rahulikul ajal.

Teine küsimus: kui kriisist pääsemise reaalseks võimaluseks on majanduse moderniseerimine, ja sugugi mitte ootus, et  nafta hind tõuseb ja kõik pöördub oma endisesse seisu, s.t et elatakse jälle nagu muiste, siis mis mõte on ülisuurtel reservidel? „Ootamine" oleks vaid siis loogiline, kui majanduse kriisieelne mudel meid täielikult rahuldaks ja midagi muud peale tagasipöördumise  vaja ei lähekski. Sellisel juhul saaks kõigi vahendite sukasäärde toppimine olla õigustatud. Kuid olukord on vastupidine - vajalik ontõsta riik uuele kvalitatiivsele arengutasemele. Vaja on loobuda monetaristliku mudeli kopeerimisest ja täita kodumaine majandus reaalselt kasvava ja rahvuslikele huvidele rajatud tootmistegevusega.

Teame aga seda, et kuni kriisini ei eraldatud vahendeid „ennetavaks moderniseerimiseks". Eesmärk oli vaid koguda reserve, kuid kriisiolukorras ei ole see mudel suuteline toimima kui moderniseerimisressurss - vahendeid lihtsalt ei ole.

Nagu iga ihnuskoi, maksame nüüd kaks korda: algul säästsime arenguinvesteeringute arvelt, kuid hiljem oleme sunnitud säästetud vahendid raiskama jooksvateks kulutusteks ja „aukude lappimiseks".

On tulnud aeg revideerida endisi dogmasid. Sealjuures on vaja mõista, et kõigil viimastel aastatel sünnitasid finantsturg ja monetarism maailmamajanduses vaid riske ja probleeme, ent ei lahendanud neid. Loota monetarismile tähendab alusetut lootmist, et keegi kusagil puhub taas täis uue „finantsõhupalli" ja kõik taas laabubki. Või siis, pidurdades  laene ja investeeringuid reaalsesse majandusse, viia see stagnatsiooni ja soodustada samaaegselt hinnatõusu.

Venemaale on selline stagflatsioonistsenaarium äärmiselt ohtlik  ja tähendab ei vähem ega rohkem, kui 1990-ndate aastate kordumist. (Stagflatsioon - majanduse seisund, kus inflatsiooniga kaasneb kogutoodangu vähenemine ja tööpuuduse kasv. Kogutoodangu vähenemist saab parandada uue rahamassi ringlusesse laskmisega, mis aga suurendab inflatsiooni, mida saab kahandada raharingluse vähendamisega, mis aga süvendab majandusseisakut - nõiaring. Toim.).

Raamatust: Juri Lužkov „Transkapitalism ja Venemaa" (Moskva, 2009)

 VALTER TOOTS, eksmajandusmees

[esiletõste]  Nagu iga ihnuskoi, maksame nüüd kaks korda: algul säästsime arenguinvesteeringute arvelt, kuid hiljem oleme sunnitud säästetud vahendid raskama jooksvateks kulutusteks ja „aukude lappimiseks".

Jaga |