Justiitsministeerium toodab praaki

Tegelikult aga näeme karistatavate tegude arvu suurenemist, mis viitab ministeeriumi kriminaalpoliitika puudumisele. Täna kahjuks puudub meil selline õigusteadlane, nagu oli Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Ilmar Rebane, kes oskab kompleksselt ette näha ühiskonnaliikmete käitumises toimuvaid muutusi, ja vastavalt nendele muutustele kriminaliseerida või dekriminaliseerida nende käitumist.

Justiitsministeeriumis valmis seaduseelnõu, mis käsitleb suitsetavatele rasedatele vabaduskaotuslikku karistust ja mille eesmärk olevat kaitsta loodet selle eest, et ema teadlikult tema tervist kahjustab.

Kui täna saab seaduse järgi karistada inimest, kes on põhjustanud inimloote surma, siis valitsusse saatmist ootab eelnõu, mille kohaselt määrataks karistus juba loote tervise kahjustamise eest. Karistusseadustiku eelnõus on kirjas, et vigastamise, aine manustamise või muu teoga emakas oleva loote teadliku kahjustamise eest karistatakse kuni viieaastase vangistusega või rahatrahviga (uue seaduseelnõu järgi minimaalselt 300 eurot), kus lõplik rahasumma sõltub süüdistatava sissetulekust. Eeltoodu on kaunisõnaliselt kirja pandud, kuid elus toimivad asjad kahjuks teisiti.

Osa meie õigusteadlasi, näiteks Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar, on seevastu seisukohal, et rasedate suitsetamist käsitlev seadusemuudatus on juba ainuüksi seetõttu vale, et sellega püütakse reguleerida valdkonda, mis praegu on kriminaalõiguses (karistusõiguses) mõeldamatu, ja seda väga lihtsal põhjusel. Suitsetamine on loomulikult tervisele kahjulik harjumus, kuid siiani on tubaka näol tegemist ikkagi legaalse mõnuainega, nii nagu ka alkoholiga, mille tarvitamine ei ole seadusandlusega keelatud. Ka meie naistearstid leiavad Justiitsministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile saadetud pöördumises, et suitsetavate rasedate karistamise "üllas" idee on läbi mõtlemata ja toob soovitud kasu asemel pigem kahju.

Loomulikult võib meie seadusandja kauges tulevikus tubakasuitsetamise, nii nagu ka alkoholitarbimise üldse kriminaliseerida, kuid sellest oleks praegu mõttetu rääkida. Arvatavasti seda siiski kunagi ei juhtu, et inimkond loobuks mõnuaineid kasutamast. Kuid see on juba hoopis teine teema.

Kus on viga, et meie õigusteaduses, täpsemini, kriminaalõiguses (karistusõiguses) on asjad nii, nagu nad on? Viga tuleb otsida ühiskonnaliikmete käitumise uurimise meetoditest. Iga teadlane või teadlaste grupp „leiutab" oma meetodi, mille abil ta püüab lahendada üht või teist probleemi, näiteks „suitsetavad rasedad naised". Tegelikult aga tekib nii uusi probleeme juurde.

Eelkõige kasinad teadmised ja mõistmatus meie õigusteaduses, millele juhib samuti tähelepanu Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaan, kriminoloogiaprofessor Jaan Ginter (Pm 21.09) ning mida omakorda soosib reformierakondlasest justiitsministri Hanno Pevkuri napp haridus õigusteaduses, seisnebki selles, et ühiskonnas valitsevad ühiskondlikud suhted kui orgaaniliselt kokkukuuluvad nähtused, asetatakse juhuslikesse vastastikustesse ja puht spekulatiivsetesse seostesse, mille üheks lõpp-produktiks ongi Justiitsministeeriumis tekitatud tragikoomiline seaduseelnõu, et suitsetavatele rasedatele võivad kohtud mõista kuni viis aastat vabadusekaotust.

Kuid välistatud ei ole ka võimalus, et Justiitsministeeriumi toodetav jama on „eriti tugev häältepüüdja" eelolevatel valimistel, milles Reformierakonnal ei ole üldse seaduslikku õigust osaleda.

KESKMÕTE: Võimalik, et Justiitsministeeriumi toodetav jama on „eriti tugev häältepüüdja" eelolevatel valimistel, milles Reformierakonnal ei ole üldse seaduslikku õigust osaleda.

ANDO LEPS, õigusteadlane

Jaga |