Miks karjainstinkt muudab poliitikud kurjaks?

Kirjas Savisaarele toonitas Ergma, et lähtuvalt avalike ürituste Toompea lossis korraldamise põhimõtetest toimuvad Riigikogu istungisaalis vaid parlamentaarsed üritused. Ometi on Riigikogu istungisaalis olnud lasteparlamendi liikmeid ja muudki rahvast, näiteks avatud uste päevadel.

Miks osutus alati sõbralik Ergma korraga nõnda resoluutseks, lausa halastamatuks?

Kalgi otsuse langetas Ergma parteilise kuuluvuse põhjal. Tol hetkel muutus ta olendiks, kelle hinges asendus kunagi lastetoast saadu täielikult poliitikatoaga. Ta ohverdas oma inimlikkuse ühe konkreetse poliitilise rühmituse egoistliku kapriisi heaks.

Olemuselt on kõik inimesed, kaasa arvatud poliitikud, loodud sotsiaalseteks olenditeks.

Selleks et elus hakkama saada, tuleb meil lävida oma lähedaste, kolleegide ja kaaskodanikega. Inimesi ühendavad nii keel kui ka teod, mille kaudu näitame välja oma sümpaatiat kaasinimeste suhtes.

Üksikisikutena tunnevad need inimesed, kellel on olnud korralik lastetuba, alati suuremal või vähemal määral empaatiavõimet kaasinimeste püüdluste ja emotsioonide suhtes. Alateadlikult tunnetame ja tunnustame väite „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse" õigsust. Selle moraalse tunnetuse on meisse juba maast-madalast istutanud vanemad ja  vanavanemad, õpetajad ja teised juhendajad. Väärika inimese tunnuseks on see, et kõiki inimesi tuleb kohelda võrdselt. Kui eksime enda seesmise moraalse tunnetuse vastu, tunneme üksikisikuna tihti piinlikkust, mis on igati vajalik emotsioon säilitamaks oma identiteeti.

Hakkavad aga inimesed oma kaaskodanikega suhtlema erinevate inimgruppide, näiteks parteide esindajate tasandil, muutub olukord tihti drastiliselt. Oma erakonna eest seistes haarab inimest allutamise-vallutamise ja teistele koha kättenäitamise soov. Poliitiliste tõekspidamiste eest seistakse tõeliste usufanaatikutena, kellel iga eesmärk pühitseb abinõu. Parteibroileriks muutunud inimesele ei näi ühe partei grupiviisiline viha teise partei liikmete vastu enam taunimisväärne. Vastupidi, tuntakse isegi uhkust, kui suudetakse konkureeriva partei esindajat avalikkuse ees häbistada ja alandada. Kui oma poliitilisi veendumusi ei suudeta piisavalt edukalt teistele peale suruda, muututakse külmaks, rivaalitsevaks, julmaks. Muidugi on poliitika selline valdkond, kuhu nõrgukestel ei ole asja. Kuid kui kaugele tohiks siiski minna halastamatu käitumisega konkureeriva poliitilise jõu vastu, kaotamata oma inimlikkust lõplikult? Või ongi tänapäeval igati õigustatud jääda inimlikuks üksnes oma partei liikmete suhtes?

Vaadakem kasvõi seda, kui julmalt meedia alati kohtleb Keskerakonnaga värskelt liitunud kultuuritegelasi.

Meedia abil püüavad parempoolsed jõud inimrühmade vastandamise protsessi üha enam kaasata rahvast tervikuna. Pole saladus, et Reformierakond on viimase 10 aasta jooksul üles kasvatanud suure hulga endale lojaalset noort põlvkonda, kes põlgab Keskerakonda. Kui küsida neilt noortelt, miks nad Keskerakonda ei salli, siis vastust nad ei tea. Karjainstinkt, pseudo-ühtekuuluvustunne sunnib neid põlgama inimesi, kes ei jaga ansiplaste dogmasid. Kui gruppide vahelistesse suhetesse suuremat inimlikku aspekti ei kaasata, kasvab üles uus põlvkond eestlasi, kelle suurimaks „trööstiks" on pidev vastandumine nii poliitikas ja ajalookäsitluses kui ka teistes eluvaldkondades.

Ergma otsus blokeerida Rahvarinde valitsus on väga halb eeskuju eelkõige nooremale põlvkonnale. Lisaks tavapärasele parteide kemplemisele tõi Ergma meie ühiskonda uue dimensiooni - ta otsustas blokeerida Eestile 20 aastat tagasi iseseisvuse toonud seltskonna, sest need inimesed ei kuulu täna talle vastuvõetavasse poliitilisse kooslusse. Ergma otsuse laiem sõnum noortele on: oma riigist saate  tõeliselt rõõmu tunda vaid juhul, kui kuulute „õigesse gruppi".

Kahetsusväärne, kui poliitik seab enda elus poliitikurolli kõrgemaks kui inimeseks olemine. Õnneks on Riigikogu valimisteni jäänud veel piisavalt aega andmaks poliitikutele võimalusi järele mõelda: kas ikka on õige partei kitsaste ja ajutiste huvide nimel nurka visata elu püsiväärtused?

INDREK VEISERIK, reporter

Jaga |