Inimlikkusel pole rahvust

Edgar Savisaar imestab ühes oma raamatus: „Mina istusin valitsuses Ansipi kõrval kaks aastat. Sageli võttis ta omavahelistes jututeemades üles Mart Laari teema, kelle ta pilgetega üle külvas. Seetõttu olin mina ka veendunud, et reformistide ja IRL-i koalisatsioonist midagi välja ei tule. Eksisin. Ma ei oskagi täpselt seletada, mis neid kahte suhteliselt vastandlikku poliitilist jõudu nii väga koos hoiab." („Tõde Eestist" 2012)

Freud aitaks!

Ilmselt suudaks seda, mis veidraid liite koos hoiab, täpsemalt selgitada vaid Sigmund Freud, sest kogu Eesti elu koosneb psühholoogilistest paradoksidest. Näiteks hinnatakse meil väga ajalugu, aga Nõukogude Eesti tegelik lugu on kadunud kindlamalt kui uppunud Atlantis.

Paljude kõrgete riigiametnike täielikke elulugusid pole enam kusagilt lugeda, nõukogude periood on haihtunud. Eestlastest on saanud hoolimata ajaloo-maaniast ilma ajaloota rahvas, sest nõukaaegse põlvkonna sünnimaad pole justkui kunagi olemas olnud. Oleme fantastilised inimolendid, kes pärit olematust riigist.

Oleme välja koolitanud haritlased ja poliitikud, kellele loeb inimeste lahterdamisel eelkõige riigikeel, mitte väärtushinnangud või anded. On ime, kui internetist või mõnest uuest teatmeteosest teada saab, mida tegi praegune Eesti Vabariigi ülemkiht Nõukogude Eestis. Kui nad just ise memuaare ei kirjuta.

Vladimir Beekman siiski kirjutas - raamatu „Alles see oli..." (Tänapäev 2008). Sealt loeme, et kunagine kardetud EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär aastail 1980-1988 Rein Ristlaan külastas kirjanikku tema kodus. Samuti saame teada, kuidas meie praegune suurrahvuslane Trivimi Velliste korraldas kuulsale Beekmanide kirjanikepaarile Tuglase majamuuseumis (kirjandusklubi „Tõru" esimehena) 1987. a esinemisõhtu. Nii seda fotot ja veel paljusid teisi võib lugeja imetleda teoses, kus täpselt kirjas, kuidas jõnglasest, kes vaid tänu venelastele Leningradi blokaadi üle elas, saab uhke rahvuslane.

Beekman hurjutab murranguajal Tartus puhtaverelist eestlast kui „internatsi", sest vastuvaidleja pööranud „raevu ja hukkamõistu kogu eesti intelligentsi vastu, kes tema meelest oli oma natsionalistliku, rahvusvahelist vaenu õhutava ässitustööga ühiskonna põhjani lõhestanud". Nii lõpetab oma põlastamise rahvakirjanik Beekman, imestades, miks keegi saalis vihase eestlase üle ei naernud.

Lõhestatud eestlased

Aga mida siin naerda, kui just Ristlaane- ja Beekmani-sugused lõhestasid eestlased ammu enne taasiseseisvumist: Nõukogude Eestis kiusati taga ka tippkommuniste, mitte ainult dissidente või välispassita lihtrahvast. Mõned eriti andekad õnnestus isegi vangi panna, näiteks erikonstrueerimisbüroo „Desintegraator" juht Johannes Hint, kes suri 1985. a Patareis.

Jah, just mõni teenekas „eestimeelsete" noorte koolitaja, kes nüüd eriti kõva häälega eestivenelaste üle naerab, ahistas nõukogude ajal innukalt andekaid ja armastatud eestlasi. See lõhestumine pole kadunud, vaid süvenenud.

Vladimir Beekmani mälestusteraamatust saab selgeks, et välispass oli tal kindlalt olemas ja „raudne eesriie" tema reisimist kuigivõrd ei takistanud. Nii oli ta juba 1980. a koos Soome presidendi Urho Kekkoneniga samal fotol.

Pidevalt käis „raudse eesriide" taga ka meie isamaaline president Lennart Meri. Ajal, kui ülejäänud elanikkond oli sunnismaistena kurjuse impeeriumis lõksus. Meri sai juba 1979. a teeneliseks kirjanikuks ja oli 1985-1987 Kirjanike Liidu juhatuse sekretär. Eks VEKSA (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing) oli loomulikult KGB käepikendus, nagu kõik NSV Liidu organisatsioonid, mis tegelesid välismaaga. Aga ajal, kui Solženitsõn kirjutas „Gulagi arhipelaagi", oli Meri kurjuse impeeriumi esindusisikuna juba aastal 1975 Kalevaseura välisliige. Ja kui ta sai 1982. a Soome Kirjanike Liidu auliikmeks, ei saatnud teda mitte keegi Brodski kombel koonduslaagrisse.

Privileeg - välispass

Välispass oli NSV Liidus ihaldatuim privileeg. Pole ime, et võimule tulles ei andnud isamaaline sovetnomenklatura eestivenelastele Eesti Vabariigi passe, mis oleks neist kõigist vabad inimesed teinud! Sovetlik sunnismaisus pidi jätkuma ka demokraatlikus riigis.

Noorukese poliitikuna alustanud ajaloolane Mart Laar on seega minu jaoks Lennart Meri hiilgava kõneanni ja kogu meie isamaalise rahvuspoliitika esimene traagiline ohver. Loodan, et vapralt eestimeelsust kuulutav Taavi Rõivas ei saa olema järgmine, kellel süda liiga vara üles ütleb, sest koorem on liiga raske kanda.

Teine ajaloolane, David Vseviov, jutustas ühel talvisel kohtumisel rabava loo kuulsast juudi teadlasest, kes võidelnud Esimese maailmasõja ajal rindel Saksamaa eest, aga kellele hiljem tagalarotist natsipolitseinik pidevalt näkku sülitanud. Aga mis rollis on ta ise, kui ta poetab samal kohtumisel halvustava repliigi poliitikust, keda „russkije ljubjat" (venelased armastavad)?

Jah, miks eestivenelased kedagi „ljubjat" ja teisi ilukõnelejaid mitte? Kardan, et kui hakatakse jälle kord juute nende liigse andekuse pärast „ahju ajama", siis ei tee seda mitte kohalik poliitik, keda „ljubjat", vaid need teised, kelle jaoks on märksa olulisemad sõnad „rahvus" ja „emakeel".

Küsimused jäävad

Kas austerlane Hitler oli suurim Saksamaa patrioot? Kas oli Hispaania patrioot Hemingway, kes läks Hispaania kodusõtta, kuigi mõlemal pool sõdisid hispaaniakeelsed ja tema emakeel oli hoopis teine? Kas oli suurim Venemaa patrioot grusiin Stalin? Missugustest isamaalistest stamploosungitest algab totalitaarne ebainimlikkus? Ja kes seda kõige osavamalt ära kasutab?

Pisike Eesti suudab lisada kogu maailma rahvuslikule hüsteeriale loomulikult vaid tillukese nüansi, aga kohalike elanike laostamiseks piisab sellestki, kusjuures „eestimeelsete" suur õppetund „Kuidas olla tõeline eestlane?" on kasulik mitte ainult rikastunud eestlastele, vaid ka kavala äritaibuga eestivenelastele, kes suudavad olla suuremad „eestlased" kui eestlased ise.

Aga on ka asja teine külg. Mihhail Lotman kinnitas paar aastat tagasi Õhtulehele, et Rein Taagepera jutt eesti keele kaudu integreerimisest olevat lihtsalt jama, sest pärast eesti keele omandamist suhtuvat paljud Eestis elavad venelased Eestisse märksa halvemini, sest loevad kohalikku eestikeelset meediat. Aga pärast 2007. aasta aprillisündmusi öelnud talle varasem väga eestisõbralik muulane, et küllap nüüdsest kaitseksid tema huve ainult Vene tankid, ja lisas siis muiates: „Kahjuks need tankid lömastaksid ka minu!"

Jah, Vene tanke ja kodusõda ei oota meil ükski arukas inimene, kes armastab oma kodu ja lähedasi. Aga ju on hea, et kedagi ja midagi ikka veel armastada suudetakse.

Põhjalikumalt olen kirjutanud meie mahavaikitud sovetiajast ja „ustavate leninlaste" muundumisest „eestimeelseteks" oma uues romaanis „Hädamaandumine" (Eesti Raamat 2014). Ma ei ole küll ajaloolane, aga õnneks mina mäletan, missuguses Nõukogude liiduvabariigis me möödunud sajandil elasime ja missuguseid eeliseid andis enne murrangut Ajaloo Instituudi partorgi roll, mida tookord täitis praegune riigitelevisiooni ja -raadio üks lemmikesinejaid David Vseviov.

[esiletõste] Eestlastest on saanud hoolimata ajaloo-maaniast ilma ajaloota rahvas, sest nõukaaegse põlvkonna sünnimaad pole justkui kunagi olemas olnud.

REET KUDU

Jaga |