Moemees Ruts Baumanit meenutades

VOLDEMAR PANSO,      11. aprill 2007


"Kui tabamatuid ja seoseta kujutluspilte silme eest mööda lasta, meenuvad eelkõige Baumani silmad. Need olid suured naervad lapsesilmad, kus nagu järjest tõusis päike. Ja samas meenub kühmus eesti talumees Ellamaa poe juures, meenub donkihhotlik ratsurikuju lehvivate juuste ja luitunud soniga, läikivas inglise sadulas kolhoosnikutele tööteateid kätte viimas. Meenub inimene, kes pakkus Fordile müüa Paldiski linna, kes püüdis verehurmarohust leiutada universaalset arstimit lehmade punase ja vähktõve vastu, kes luuletas ja kirjutas filmistsenaariume, kes luges kirsiõite all Saalomoni ülemlaulu ja leidis, et "see vana jeekim ja moemees kirjutab peaaegu niisama hästi kui Oskar Luts". Meenub inimene, kes viimse hingetõmbeni põlgas upitavaid ja upitatud minasid, enesearmastust, pugemist ja karjääri."

"Baumani "moemehe jutud" – need on ettekandekunsti hiilgavad leheküljed. Nad on oma ehtsuses ürgkoomilised ja rammusad nagu elu. Neis puudub kahemõtteline alpus ja nad lõhnavad põldude, lautade ja emakese maa järele. Kes meist saaks unustada lugusid Kruusbergi Vollist ja vennast Alfredist, või sellest, kuidas Ruts leidis, et ta eelmises elus oli sumadan olnud, või kuidas nad Teetsoviga Titikaka järve ääres tiigrijahil käisid ja Aafrika rannas palmipuust Pärnu poole hoidsid."

"Baumanil puudus nagu piir tõe ja nalja, tegelikkuse ja mängu, detaili ja terviku vahel. Et need pinnad tõe vaimus üksteisesse sulasid, oli näitleja looduse armust.
Tema mõttekäik oli ootamatu. Näiteks ei sallinud ta suurelisi inimesi. "Õige suurus on see, kes vastab, kui temalt küsitakse, kuidas on ta nimi: "Ma ei mäleta seda isegi.""

"Oma elu viimasel 19 aastal Bauman enam kutselise teatri lavalaudadel ei esinenud. 19 aastat – see on peaaegu terve inimpõlv. Ja ikka mäletatakse teda hästi. Ega Bauman olegi palju kutseline näitleja olnud. 1917. aastal satub ta esmakordselt Draamateatri lavale ja lööb hiilgavalt läbi Parunina Maksim Gorki "Põhjas". Algab esimene Saksa okupatsioon ja Bauman lahkub lavalt. Teist korda satub ta kutselisele lavale 1931. aastal Tallinna Töölisteatris, kui lavastaja Hilda Gleser otsib Paruni osa mängijat: Gleserile meenub kentsakas postipoiss Riisiperest, kes lakk-kingadega põldu kündis. Ta leiab Baumani Nõmme turult Keila võid müümas, toob turult lavale, ja Bauman jääb sinna kümneks aastaks, kuni ta uue Saksa okupatsiooni ajal teatrist jälle maale hobuste, tubaka ja kirsiõite keskele läheb ja sinna jääb. Tema teatritee oli tähelend. Kuid pole tähtis aeg, vaid intensiivsus.
Kes Baumanit hästi tundsid, need teadsid, et terve elu on ta mängumaa. Ta oli veel nende komejantide hulgast, kellel elu ja teater olid üks. Ta viis teatrisse elu ja ellu teatri. Alati ümbritsesid teda inimesed, alati ta kujutas ja kujundas midagi."

Katked valitud V. Panso raamatust "Portreed minus ja minu ümber" (Tallinn 1975).


FOTO:

Moemees Ruts Bauman.
Ülesvõte V. Panso raamatust "Portreed minus ja minu ümber, Tallinn 1975.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)