Aeg riiki laiali külvata, aeg koguda

EDGAR SAVISAAR,      16. august 2006


Täna 20 aastat tagasi oli jäänud vaid aasta Isemajandava Eesti IME-manifesti avaldamiseni. Edasi peatoimetaja Mart Kadastik pani 1987. aasta septembris Tartu lehte nelja mehe (siinkirjutaja, Siim Kallase, Tiit Made ja Mikk Titma) allkirjaga programmi, mille kandev idee oli üleminek turusuhetele nii Eesti sees kui ka meie suhetes ülejäänud Nõukogude Liidu osadega. See programm täideti ja ületati kiiremini, kui julgesime loota.
15 aastat tagasi jäid vaid loetud päevad Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni. 1991. aasta 20. august oli juriidiline pööripäev, mil Eesti sai kõik õigused oma edasise elu korraldamiseks. Nõukogude Liit oli sellega meie jaoks läbi ja iseseisvuse veretu taastamine oli Eesti rahva terve eelmise sajandi õnnelikum hetk.
Täna 10 aastat tagasi olid Rahvarinde üleminekuvalitsuse poolt kapitalismile korrapäraseks üleminekuks seatud stardipakud ja raja-äärsed turvalindid aga viimseni maha joostud. Kohtuniku ehk riigi roll nõrkes oluliselt.
Täna 5 aastat tagasi hakkas rahva teadvuses toimuma murrang. 1990ndate vankumatu usk, et senisel moel oma tervise, pere ja tuleviku arvel tööd rabades saabub jõukus ja selles seisnebki õnn, hakkas silmanähtavalt murenema. Inimesed hakkasid väsima ja paljuski tänu Euroopa Liidule lähenemisele hakkas meilgi võrseid ajama arusaam euroopaliku elukorralduse põhiväärtustest. Parempoolsete diktaadi murenemist sümboliseeris Arnold Rüütli valimine presidendiks.
Nüüdseks oleme jõudnud seisu, kus valijad ei lase end enam petta ka parempoolsete mahedamaks muutunud retoorikast, vaid nõuavad sellist Eesti arengut, millest saaks osa terve ühiskond. Arengut, kus ei oleks kõrvaleheidetuid. Arengut, mis rakendab terve Eesti jälle tööle. Arengut, mida suunavad Eesti rahvuslikud huvid.
Sel esmaspäeval alla kirjutatud Keskerakonna ja Rahvaliidu koostööleping on tehtud 2011. aastani, silmas pidades kogu järgmist valimisperioodi. Ma usun, et suudame tervele Eesti rahvale anda selle ajaga tagasi motivatsiooni teostada end oma kodumaal. Ma usun, et selle ajaga saavutame murrangu sündivuses. Ma usun, et just neil kriitilistel aastatel kogub jõudu Eesti kapitali usk iseendasse ja Eestisse.
Ma loodan, et see Eesti huvidest lähtuv inimnäolise kapitalismi kurss jätkub ka edaspidigi. Siis oleme juba 10 aasta pärast mitte ainult oma rahvuslikult koguproduktilt, vaid eelkõige oma elukvaliteedi näitajatelt juba oluliselt lähenenud Põhjamaadele. Ma loodan, et selleks ajaks saab meie noortele elumalliks vähemalt kolm last, vähemalt neljatoaline korter ja vähemalt viienädalane puhkus.
15 aasta pärast tahaks ma juba elada Eestis, mis ei osaleks maailmapoliitikas enam ainult oma väheste sõdurite saatmisega konfliktikoldeisse, vaid et meie inimesed ja ettevõtted oleks tuntud maailmas eeskätt oma muude oskuste ja toodetega. Tahan, et meie ühiskonnamudel muutuks atraktiivseks mitte kehvemal järjel maade immigrantidele siia asumiseks, vaid eeskujuks paljude maade valitsustele. Seoses Eestis alanud sotsiaalse pöördega kaovad õnneks võimalused meie parempoolsuse laiemaks ekspordiks.
20 aasta pärast, ütlen ausalt, kavatsen jääda pensionile. Ning kui osagi siinsest visioonist õnnestub, siis olen kindel, et Eestist saab paik, kus veel minu põlvkonnakaaslased tunnevad end võrdsetena Soome ja Rootsi eakaaslastega. Sellise Eesti tahan jätta ka oma lastele ja lastelastele. Keerulist, kuid huvitavat ja vajalikku teed selle eesmärgini alustasime 20 aastat tagasi ja veel sama palju on minna.

KESKMÕTE:
Eestist saab paik, kus veel minu põlvkonnakaaslased tunnevad end võrdsetena Soome ja Rootsi eakaaslastega. Sellise Eesti tahan jätta ka oma lastele ja lastelastele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (93)