Õpetajad ja haridus versus raha ja reitingud

Kogu seda nüüdseks juba üle 20 aasta kestnud sõnasõda saadab haridustaseme drastiline langemine sotsvõistluse apologeetide ja kõikvõimalike testide fännajate vastuväidetest hoolimata.

Huvitav kool ja huvitav haigla?

Mida näitavad need testid? Üldjuhul õpilase treenitust üheks või teiseks eksamiks. Milline on aga õpilaste loovuse potentsiaal, kuivõrd on avastatud ja rakendatud neis leiduvad anded, kuivõrd on õnnestunud luua tingimused õige eruditsiooni ja orientatsiooniga inimese kujunemiseks, ei kajastu üheski testis. Meil kulgevad kampaaniad, kus keegi tuleb välja ideega: kool peab olema huvitav! Kõik jõud võitlusesse selle nimel! Mis koolis toimub, kes on see noor inimene, kes ühel kevadel sealt välja astub või kukub, aga pole kellegi asi.

Siit samm edasi – ka haigla võiks ju olla huvitav! Tervenemine seal polegi oluline.

Meie õpetajate ettevalmistust kõige otsesemalt mõjutav teadusametnik kirjutas:

„Ei, meil ei ole kõik need asjad läbi mõeldud. Veel vähem selgeks mõeldud. Nagu me kõik teame, on sotsiaalteaduste valdkond selline, kus tuleb sageli tegutseda enne kõige selgeksmõtlemist või ei saagi kõike selgeks mõelda.“

Lühidalt – tuleb tegutseda, siis mõelda (kui aega ja „raha“ on).

Meenub, kuidas Richard III lasi pea maha lüüa rivaalil, kes enne kirve langemist jõudis poetada, et „mitte peast, vaid Inglismaast on kahju“. Meilgi on valdkondi, kus pole vaja mõelda, vaid tegutseda. On valdkondi, kus otsustajad ei suudagi midagi välja mõelda. Ja seda peetakse normaalseks praktikaks.

 Meenub anekdoot, mis tõeks saanud. Külatopski Juss hüppas ja püüdis ulatuda haardeulatusest pisut kõrgemale üles riputatud õunani. Keegi soovitas enne veidi mõelda (kõrval oli maas mingi teivas), aga sellise soovituse peale teatas Juss: mis siin mõelda, hüpata on vaja...

Eelpooltsiteeritud lõigu autor pole ei küla-Juss ega juhuslikult vastu tulnud tegelane – ta kuulub otsustajate-määrajate hulka. Erinevalt meist!

Sama ametniku samast kirjast:

„On kordades tähtsamaid sisulisemaid asju, mille üle pead murda.“

Meenub ühe lapsevanema kiri avaldatuna mingis ajalehes veel eelmise maailmakorra ajal. Nii loll kiri oli, et võin siiani tsiteerida: „Meie maal on kõik Einsteinid ja Mozartid. Aga me ei loo uusi teooriaid ega oopereid vaid seetõttu, et meil pole tühjaks-tähjaks aega – ,eie ehitame kommunismi!“

Ja vaadakem nüüd meie tänase Eesti haridusametniku viimatitsiteeritud lauset!

Kuhu me niiviisi jõuame? Mõnes mõttes oleme juba jõudnud kohta, kus ametnike mõttekäikude trajektoor murraks suvalise boamao selgroo. Ei usu? Aga palun! Kas teate, mida tähendab talent? Unustage seniõpitu. Äsja moodustati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis töörühm, mis hakkab tegelema talentidega.

Ja talent on /definitsioon!/:

„Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekul käsitletakse talendina välisriikides elavaid kvalifitseeritud spetsialiste. Enne järgmist kohtumist seda määratlust täpsustatakse.“

Sai selgeks? Omal maal selle käsitluse kohaselt ei saa talente põhimõtteliselt olla!

Üks asi on üksteisekiitmiseks kokku kutsutud konverentsid ja seminarid, millest osavõtjatele jääb enamasti meelde pakutud lõuna või öömaja kvaliteet, vahel ka mõni ammuunustatud tuttav. Mingeid praktilisi tulemusi neil lõpmatuseni kestvatel jututubadel pole. Kui oleks, poleks praegu põhjust ju kurta!

 Sotsiaalsfääri asemel raha ja reitingud

Kasvatusteadused on välja suremas, ühiskonnaalased uuringud on samuti lõpetatud. Sotsiaalministeeriumi ega Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmed ei oma aimu, mida see sotsiaalne fenomen tegelikult endast kujutab. Vähemalt senised küsitlused on seda näidanud. Kogu sotsiaalsfäär on ju tegelikult mittemateriaalne! Põhiküsimuseks on raha, selle jagamine ja reitingud.

Kõige selle taustal näeb tähelepanelikum vaatleja aga taas koolide retsentraliseerimist. Eelmisel aastal võeti gümnaasiumide eelarvest 40% maha, ultimatiivses toonis teatab Haridus- ja Teadusministeerium: kui teete riigigümnaasiumi, saate raha tagasi... Riigigümnaasiumi uue juhtkonna määrab kohalik poliitiline jõud, riigi poolt aetakse läbi valimisea langetamine 16 aastani, õpilased ja nende vanemad pannakse valima „õigeid“ inimesi, ja jälle ollakse valimisvõidu kindlustamisele sammuke lähemal.

Kõlab nagu vandenõuteooria? Osa direktoreid näeb vaimusilmas juba uut koolimaja, aatriumi, IT-hallide ja muu taevasega. Eitamata kõige selle vajalikkust, pole see siiski primaarne. Küsimus, millega ja kellega seda kõike sisustada, taandub vaimusilmas keerlevate rahapakkide ja lihtsalt inimliku küündimatuse taha sootuks.

Seni, kuni meie ühiskonnas pole ei vastutuse ega ka kompetentsuse printsiipi, on eelpoolkirjeldatu selle, mitte kogemata välja kujunenud reaalsuse otsene tulem.

[fotoallkiri]   KOOL: Õpilasi testitakse, aga mida need testid õigupoolest näitavad? Üldjuhul õpilase treenitust eksamiks. Milline on aga õpilaste loovuse potentsiaal, kuivõrd on avastatud ja rakendatud nende anded? Mis koolis tegelikult toimub? Kes on see noor inimene, kes ühel kevadel sealt välja astub? Andres Raid arvab, et see polegi kellegi asi. Foto Kesknädala arhiivist

ANDRES RAID, teleajakirjanik

Jaga |